Juhtkiri: maailm saab puhtamaks, kas meie ka targemaks?

Õlg alla! Postimehe päevakarikatuur 15.09.18. Foto: Urmas Nemvalts

Maailmakoristuspäeva võib muidugi mõõta tonnides ja kuupmeetrites, arvestades kokku kogutud prügi, lugedes kokku riigid ja rahvad, kes kaasa lõid. Kvantitatiivse statistika kõrval, mis kahtlemata oluline, tasuks meelde tuletada ka kvalitatiivseid asjaolusid ehk küsida, kas oleme ise muutunud keskkonna suhtes hoolivamaks, tarbides targemaks, ja kuivõrd üks üleilmne üritus sellele kaasa aitab?

Võime tunda õigustatud uhkust, et just Eestist selline mastaapne ettevõtmine käima on lükatud. Ennekõike seepärast, et koristustalgud on rõõmus pere- ja kogukondlik füüsiline koosviibimine, milletaolisi meie aeg väga vajab. Samas ei peaks seejuures liialt lootma võimsale riigiturundusele – läheb aega, enne kui mingi seos Eestiga kinnistub. Oleme seda näinud näiteks Skype'i puhul.

Laiemalt soosib üleilmne vabatahtlik ühistegevus, mille esmane eesmärk on võrdselt mõistetav sõltumata rahvusest, soost, vanusest, emakeelest, religioonist ja nahavärvist, kodanikuühiskonda ja seeläbi demokraatlikke väärtusi. Maailm mitte ainult ei korista prügi, maailm suhtleb. Päriselt, mitte virtuaalselt. Meenutagem Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri üleskutset eelmisest nädalast: eurooplased peaksid lõpetama Aafrika nägemise vaid arenguabi külje pealt, vaid «investeerima rohkem suhtesse» selle mandri rahvastega. Siin on maailmakoristuspäev eeskujulik näide.