Nutitelefon.

FOTO: KIRILL KUDRYAVTSEV/AFP

Kui nina alalõpmata ja vahetpidamata mobiilis ei ole, näeb ümberringi väga huvitavaid asju. Näiteks nädal tagasi õhtupoolikul, kui astusin Tallinnas Ülemiste rongipeatuses ooteperroonile, märkasin seal edasi liikudes, et üks inimene, kaks inimest, kolm inimest, neli, viis... jõllitab oma pihus pingsalt ekraani.

Ajakirjanduses öeldakse, et üks on erand, kaks juba viitab millelegi, aga kolm on kindel tõend ilmselgest trendist. Niisiis otsustasin lugeda, kui kõikihõlmav mobiili vahtimise trend ikkagi on. Ja avastasin, et palju lihtsam on uurida, kui paljud ei ole sellest trendist veel nakatunud. Selgus – ja ma ei valeta, ausõna! –, et umbes kahekümnest inimesest ainult üksainus. Ehk teisisõnu, kui meenutate selle lõigu algust: tema on erand.

Huvitav, kas enamiku inimeste elu on tõesti nii hall, igav ja trööstitu, et ainus viis sinna rõõmu tuua on elada mobiili kaudu kaasa teiste inimeste elule? Kuigi see on ammu teada, et mida rohkem sotsiaalmeediat tarbida, seda mustemasse masendusse ja sügavamasse depressiooni langed.

Hull on see, et paljud ei suuda isegi tänaval astuda ilma, et silmad püsiks üksiti ekraanil. Eelmisel nädalal Tartu kesklinnas toimetusest jalgrattaga koju sõites märkasin juba eemalt endale vastu kõndimas noormeest, pilk peos. Arusaadav, miks tema mind ei märganud. Võtsin aegsasti suuna paremale, eest ära, kuid paraku kaldus noormees pihku vahtides mu valitud trajektoorile otse ette. Ega ma ikka auto alla keerata saanud, seetõttu sai ta paugu vastu õlga. «Pane see kuradi telefon tänaval käest ära!» hüüdsin talle. «Vabandust,» näis ta pomisevat. Ja kõndis, pilk pihus, edasi.

Küsite, kas kahetsen oma järsku käitumist. Vastan: kahetsen vaid seda, et tal mobiil sillutisele ei kukkunud. Ega muidu, nagu intsident näitas, ta enda tekitatud kokkupõrkest ei õpiks.

Nii Tartus kui ka Tallinnas olen näinud loendamatul arvul noori emasid, kes on tulnud väikse lapsega välja, kuid pühenduvad peaasjalikult pöidlatööle. Selleks ei pea olema kasvatusteadlane, et teada, kui oluline on lapse esimestel kujunemisaastatel vahetu suhtlus vanemaga. Kõlab karmilt, aga nii vist on: ma suhtlen väljas jalutades oma väikse šnautseriga ka rohkem kui mõni vanem oma järeltulijaga. (Tagajärg: koer on väga sõbralik, ümbruskonna laste ja prouade lemmik.)

Nädala eest sain ühtäkki sulaselgelt aru, mis mobiili pidevail näppijail tegelikult viga on. Tuttav tegus noormees kirjeldas, kuidas ta oli suitsetamise tablettide abil kõigest kümne päevaga maha jätnud. Loomulikult polnud see kerge võitlus, sest pahatihti, tunnistas ta, libises käsi täiesti iseenesest taskusse sigaretipakki otsima. Arusaadav: ta oli ju sõltlane.

Täpselt samasugused sõltlased on kõik need, kes ei suuda elada muidu, kui ainsagi vaba või pasliku hetke tekkides sirutada käsi kotti või taskusse oma mobiili järele. Kahjuks pole tablette, mis seda sõltuvust raviks. Nii et ise tuleb end kokku võtta ja talitseda, kui on soov pahest vabaneda.