Tõnis Oja: mis masu? Sügav kriis oli

Tõnis Oja Foto: Postimees

Mulle on jäänud täiesti arusaamatuks, miks kutsutakse kümnenditagust kriisi masuks ehk majandussurutiseks. Oli ju tegemist Eesti lähiajaloo sügavaima kriisiga, kui majandus kahanes viiendiku ehk peagu kolme ja poole miljardi euro võrra. Tööpuudus kasvas 20 protsendini, ees tähendab, et igal viiendal täiskasvanul ei olnud tööd.

Minu mäletamist mööda tuli see sõna kasutusele enne kriisi. Majanduskasv oli siis küll veel plussis, aga kasvunumbrid polnud kaugeltki need, millega me eelnevatel aastatel harjunud olime. Analüütikud ja ajakirjandus hoiatasid, et ees ootavad rasked ajad ning eelarve koostamisel ei tohiks valitsus nii optimistlik olla. Valitsusringkonnad vastasid, et tegemist on vaid majanduskasvu aeglustumisega ning hoiatused on põhjendamatud.

See oli aeg, kui peaminister Andrus Ansip lausus oma kurikuulsa ütluse: «Kui see on kriis ja krahh, siis ainult sellises kriisis ja krahhis ma tahaksingi elada.»

Mõiste masu oli tolle aja kohta hea leid ja peegeldas tollast olukorda üsna adekvaatselt – kriisi veel polnud, aga oli juba näha, et midagi oli lahti. Börs näitas teed, veeredes üha allapoole. Majanduskasvu numbrid ei olnud küll enam kahekohalised, aga siiski üsna soliidsed.

Kummalisel kombel jäi masu endiselt kasutusele 2009. ja 2010. aastal, kui saabus reaalne kriis. Tõsi, peale leebevõitu eufemismi hakati kasutama ka lühendeid ebatsensuursustest, ent kuna neil majandusega mingit pistmist polnud, siis laialdasse kasutusse (vähemalt kirjasõnas) need ei jõudnud.

Aga nagu enamik inimesi hästi mäletab, oli olukord toona väga hull. Krokodillide komisjon võttis järjest vastu negatiivseid lisaeelarveid. Kümned, võib olla isegi sajad tuhanded töötajad olid vabatahtlikult nõus oma palga alandamisega (vabatahtlikult seepärast, sest sunniviisil palka alandada ei saanud) ning sellest hoolimata koondati neist kümned tuhanded.

Kummalisel kombel jäi leebe uudissõna «masu» endiselt kasutusele 2009. ja 2010. aastal, kui saabus reaalne kriis.

Õnneks said koondatud üsna heldeid koondamistasusid, mis aitas inimestel raskeid aegu üle elada ja mõni, kes suutis endale kiiresti uue rakenduse leida, on tunnistanud hiljem, et nad pole kunagi nii jõukad olnud.

Minu arvates ei peaks me aega 2008. aasta sügisest kuni 2010. aasta kevadeni masuks nimetama, vaid ikkagi kriisiks. Analoogselt eelmise sajandi kolmekümnendate aastatega võiks isegi kaaluda perioodi nimetamist depressiooniks. Ma ise seda ei poolda, sest õnneks jäi kriis üsna lühiajaliseks. Samas tuleks võtta arvesse, et kriisist oleme väljunud peamiselt tänu keskpankade lõdvale rahapoliitikale (rahatrükk) ning ilma lisastiimulita pole päris hakkama saadud tänaseni.

Aga mine tea, võibolla kümne või kahekümne aasta pärast oleme sunnitud seda kriisi nimetama näiteks Uueks Depressiooniks.