Atria lihatööstus Valgas. Sealiha tootmine. Tapajärgne sea rümba puhastamine, siseelundite ja pea eemaldamine.

FOTO: Erik Prozes/ Äripäeva arhiiv

Mäletan ähmaselt oma lapsepõlvest seatappu. Juba siis ajas vanaema lapsed tapmise hetkeks tuppa, kartes, et äkki hakkame söögilaua taga pirtsutama. Ilmselt suuresti sellepärast sea tapmine minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Jälgisin huviga, kuidas nahka karvadest puhtaks aeti, ja ajasin vorstimaterjali soolikasse. Minu suurim üllatus seatapuga seoses oligi see, kui väga meenutab otse sea seest tulnud soolikas sardellihunnikut. Rohkemat ma sellest aktsioonist ei mäleta.

See on ka jäänud minu ainsaks loomatapmise kogemuseks ning olen üsna kindel, et omavanuste seas olen sellegagi õndsa vähemuse seas. Enamik inimesi teab midagi häguselt sellest, kuidas toit tänapäeval tööstusest lauale jõuab. Aga asjatundjaid on sellegi poolest palju, sest loll ei taha keegi paista, kui asi puudutab midagi, mida me iga päev tarbime. Ja loomsed tooted need kahtlemata on.

Liha maitseb inimesele. Tervise Arengu Instituudi aastatetaguse küsitluse järgi sõi Eesti inimene päevas keskmiselt 120 grammi lihatooteid, nädalas võiks sama instituudi soovitusel süüa 450 grammi linnuliha ja vaid 180 grammi sea- või veiseliha.