Atria lihatööstus Valgas. Sealiha tootmine. Tapajärgne sea rümba puhastamine, siseelundite ja pea eemaldamine.

FOTO: Erik Prozes/ Äripäeva arhiiv

Mäletan ähmaselt oma lapsepõlvest seatappu. Juba siis ajas vanaema lapsed tapmise hetkeks tuppa, kartes, et äkki hakkame söögilaua taga pirtsutama. Ilmselt suuresti sellepärast sea tapmine minus erilisi emotsioone ei tekitanud. Jälgisin huviga, kuidas nahka karvadest puhtaks aeti, ja ajasin vorstimaterjali soolikasse. Minu suurim üllatus seatapuga seoses oligi see, kui väga meenutab otse sea seest tulnud soolikas sardellihunnikut. Rohkemat ma sellest aktsioonist ei mäleta.

See on ka jäänud minu ainsaks loomatapmise kogemuseks ning olen üsna kindel, et omavanuste seas olen sellegagi õndsa vähemuse seas. Enamik inimesi teab midagi häguselt sellest, kuidas toit tänapäeval tööstusest lauale jõuab. Aga asjatundjaid on sellegi poolest palju, sest loll ei taha keegi paista, kui asi puudutab midagi, mida me iga päev tarbime. Ja loomsed tooted need kahtlemata on.

Liha maitseb inimesele. Tervise Arengu Instituudi aastatetaguse küsitluse järgi sõi Eesti inimene päevas keskmiselt 120 grammi lihatooteid, nädalas võiks sama instituudi soovitusel süüa 450 grammi linnuliha ja vaid 180 grammi sea- või veiseliha.

Statistikaameti kogused on veelgi muljet avaldavamad, ehkki arusaadavalt pole olemas täpset meetodit inimese suutäite lugemiseks. Nende arvude järgi oleme igatahes viimaste aastatega rohkem liha sööma hakanud. Eriti sealiha.

2002. aastal tarbiti inimese kohta ligi 65 kilogrammi liha, 2004. aastal ligi 69, 2010. aastal 71 ning 2016. aastal üle 82 kilogrammi. See on ka rekordkogus alates aastast 2002. Varasemate aastate kohta andmeid pole.

Mullu sõi keskmine eestlane üle 41 kilo sea- ja ligi 26 kilo linnuliha. Veiseliha sõi inimene umbes kümne kilo jagu ja lamba- või kitseliha pool kilo. Kokku sõi keskmine eestimaalane mullu ära ligi 78 kilo liha.

Võime lõputult raiuda, et inimene ongi loodud liha sööma, aga fakt on, et nii palju loomset toitu üks inimene endale sisse ajama ei pea, nagu seda praegu tehakse.

Inimene armastab öelda, et vabadusega kaasneb vastutus. Loomsete toodete puhul on tavainimesele aga jäänud vaid vabadus süüa.

Ja samal ajal tundub mulle, et keskmine lihasööja pole veel kunagi olnud loomakasvatusest nii võõrdunud nagu tänapäeval. Lihatoode on tuim ja anonüümne tükk poeletil, millel mõne elusolendiga sama vähe pistmist nagu kaalikal. Keskmisel inimesel pole mingit vahet, sööb ta vorsti või kaalikat. Ainus vahe on see, et vorst maitseb paremini kui kaalikas. Ja kui inimene sööbki kaalikat väiksema südametunnistuspiinaga, siis ainult sellepärast, et see ei tee teda paksuks.

Sellepärast on emotsionaalselt väga lihtne liha süüa, ja üle süüa. Süüa mitte näljast, vaid lihtsalt emotsioonist, mille kontrollimisega me tänapäeval toidu puhul hädas oleme. Süüa lihtsalt mõnutundest ja naudingust, mille allikaks on toit muutunud.

Ma ei heida inimesele ette seda, et ta liha sööb. Küll aga on minu meelest õigustatud etteheide see, et me nõnda õgides liha väärtustada ei oska. Sest nii ei oska me väärtustada elu ennast.

Samal ajal mõistan inimese tuimust. Enesekaitseks on mugavam ebameeldivast võõranduda. Ja looma tapmine on inimesele ebameeldiv. Isegi kui mõni ütleb, et inimene on loomi tapnud ja söönud aegade algusest peale, peab ta samal ajal nentima, et ise ta seda tööd parema meelega ette ei võtaks. Isegi pealt ei vaataks. Ikka keegi teine võiks ära teha... Sellepärast juurdlengi, kas me nõuaksime oma lauale sama iseenesestmõistetavalt lihatooteid, kui nende valmimisprotsessist vahetumalt osa saaksime

Kahtlen selles. Miks me muidu seda endast nii väga eemale püüame hoida? Surnud loomade või hukkamise eksponeerimist peab inimene hoopis ebaeetiliseks. Kui meedia foto mõnest sedalaadi sündmusest üles paneb, järgneb sellele auditooriumi halvakspanu ja mõistmatus. Miks on seda kõike vaja näidata, küsitakse.

Ometi on see osa ka halvaks panija argipäevast, loomatapp on osa inimese toidulauast.

Naljaks, kuidas inimene oma kõige argisemaid tegevusi häbeneb. Kunagi pidasime ebaeetiliseks ka seksi ja sellest rääkimist, millest nüüd veidi punastades oleme hakanud üle saama. Samal ajal sünnivad lapsed ikka endiselt seksist ning vorsti tehakse loomast, kes tuleb esmalt hukata. Kui me toodangut ennast mitte ainult eetiliseks, vaid isegi iseenesest mõistetavaks peame, on minu arust vastutustundetu toodanguni viinud protsessi eitada.

Kas see, kui me teadlikult protsessi väldime, kartes, et saadud toit hiljem meile kuidagi vähem isuäratav on, pole mitte ise ebaeetiline ja vastutustundetu?

Selge märk vastutuse puudumisest, loomsete toodete iseenesest mõistetavaks pidamine on see, et tarbijale on tähtis vaid hind ja kvaliteet. Gaseeritud vee eest ollakse valmis rohkem maksma kui piima eest. Kanamuna puhul on oluline hind, mitte see, kas kana peetakse õrrel, vabalt või kuskil Lätis puuris, kus 250 inimese hoole all on ligi kolm miljonit kana.

Räägitakse toodangust, tööstusest ja tootmisest. Töösturite ülesanne loomi võimalikult humaanselt nuumata ning töödelda ja samal ajal rahuldada tarbija üha suurenevaid vajadusi ning pakkuda korraga odavat ja kvaliteetset.

Loomade «kolimine» suurtööstustesse on omakorda põhjus, miks inimesed on oma toidulauast võõrdunud. Oma pudulojused on kodudes üha harvem nähtus, aga enamikku Eesti suurtööstustesse, kust meie toit pärineb, ei pääse tavainimene ka parima tahtmise korral. «Meie ei korralda tootmises ekskursioone,» vastab Ühistu Eesti Lihatööstuse turundusjuht. «Tegemist on kõrge hügieenitasemega tootmisüksusega ning meie enda töötajad läbivad regulaarselt tervisekontrolli. Sellest tulenevalt ei näe me võimalust ekskursioone läbi viia,» öeldakse Rannarootsi lihatööstusest.

«Mitte et meil midagi olulist salata oleks, aga toiduohutus ja hügieen eelkõige,» ütleb Atria. «Selline korraldus kehtib meil Aafrika seakatku Eestis avastamisest alates. Lihatööstuses on võimalik kokkupuude pakendamata värske lihaga ja inimeste käitumist ning tervislikku seisundit ei ole võimalik täielikult kontrollida,» selgitatakse.

Nii elabki sööja mugavalt õndsas teadmatuses, mis ilmselt veelgi süveneb. Juhul kui me ise keset mugavustsooni teistpidi ei otsusta. Aga milleks, eks?

Keskmine lihasööja pole veel kunagi olnud nii võõrdunud loomakasvatusest nagu tänapäeval. Lihatoode on tuim ja anonüümne tükk poeletil, millel mõne elusolendiga sama vähe pistmist nagu kaalikal.

Inimene armastab öelda, et vabadusega kaasneb vastutus. Loomsete toodete puhul on tavainimesele aga jäänud vaid vabadus süüa. Vastutust ta ei taha ja saab enesekaitseks isegi vihaseks, kui seda keegi kuskil, näiteks selles artiklis, nõuab. Eks kuskil ju kindlasti kontrollitakse, et looma elutingimused euronõuetele vastaksid.

Minu arust oleks kõige elementaarsem vastutuse võtmine see, kui inimene viiks end lihtsalt kurssi, kuidas loomad täpselt tänapäeva tööstustes elavad ja loomsed tooted meie toidulauale jõuavad. Viiks kurssi kõigepealt ennast ja siis oma lapsed, kelle eest loomade hukkamist kuidagi varjama ei peaks. Hoopis selgitama peab. Nii sünniks ehk vastutustundlikum tarbimisotsus.

Ideaalses maailmas võiks teadvuse tõusuga väheneda loomsete toodete tarbimine ja samal ajal suureneda nende väärtus inimese silmis. Praktika on ettearvamatum.