FOTO: Rights Managed / FAIRVIEW PRODUCTIONS / Ronald Gr

Hinnangute kohaselt on 99,99 protsenti kunagi elanud liikidest tänaseks välja surnud. Ka kõik praegused liigid - kaasa arvatud inimesed - surevad paratamatult ühel hetkel välja, kirjutab veebiväljaandes The Conversation Kansase ülikooli selgrootute paleontoloogia järeldoktor Luke Strotz. 

Kuigi öeldakse, et «maailmas pole midagi kindlat peale surma ja maksude», on väikese finantsslikerdamisega siiski võimalik maksumeti lõugade vahelt ka pääseda. Aga trikita, kuidas tahad, surm tuleb tõepoolest vältimatult. Surm on elu möödapääsmatu lõpppunkt.

See käib nii isendite kui ka liikide kohta. Hinnangute kohaselt on 99,99 protsenti kunagi elanud liikidest tänaseks välja surnud. Kõik praegused liigid - kaasa arvatud inimesed - surevad paratamatult ühel hetkel välja.

Paleontoloogid, kelle hulka kuulun ka mina, teavad, et maakera ajaloos leidub otsustavaid hetki, mil väljasuremine käib eriti ulatuslikult. Teadlased on näiteks tuvastanud viis suurt massilise väljasuremise sündmust viimase poole miljardi aasta jooksul, mil suhteliselt lühikese ajaga suri välja üle kolmveerandi planeedi liikidest. Paraku saame praegu täiesti oma silmaga pealt näha, milline väljasuremine välja näeb: liikide kadumine on viimase saja aastaga järsult kiirenenud.

Kuid millised tegurid muudavad liigi väljasuremisele altimaks või vastupanuvõimelisemaks? Väljasuremiskiirus erineb nii liigiti kui ajas, niisiis ei mõjuta see kindlasti kõiki liike ühtmoodi. Teadlased on väga hoolikalt välja selgitanud väljasuremise fakte, aga väljasuremist põhjustavate protssesside kindlaks määramine on osutunud tunduvalt raskemaks.

Kes sureb kergemini välja?

Tänapäeva näiteid vaadeldes võib täheldada mõningaid selgeid viiteid asjaoludele, mis soodustavad väljasuremist. Üks selliseid tegureid on arvukuse vähenemine. Kui liigi isendite arv kahaneb, kahaneb ka geneetiline mitmekesisus ja suureneb tundlikkus juhuslike katastroofiliste sündmuste suhtes. Kui liigi isendeid on väga vähe alles, võib juba üksainus metsatulekahju või isegi soolise vahekorra juhuslik varieeruvus põhjustada viimaks väljasuremise.

Suure osa tähelepanust on saanud suhteliselt hilise aja väljasuremised – näiteks dodo, kukkurhunt või rändtuvi. Kuid valdav osa väljasuremisi leidis aset juba ammu enne inimeste ilmumist. Seepärast peame põhiosa andmeist väljasuremise kohta ammutama fossiilidest.

Dodo

FOTO: Agnes Angst / SWNS / Scanpix

Kui paleontoloogid vaatlevad fossiile kontekstis kõige põhjal, mida me mineviku keskkonna kohta teame, hakkab välja joonistuma selgem pilt liikide väljasuremise põhjustest. Praeguseks on liikide väljasuremise tõenäosust suudetud seostada õige mitme teguriga.

Me teame, et kindlasti on üks oluline tegur temperatuuri muutumine. Peaaegu kõigile Maa ajaloo suurematele temperatuuritõusudele või -langustele on järgnenud massiline organismide väljasuremine.

Ääretult oluline on ka maaala suurus, mida liik hõlmab. Laialt levinud liigid surevad välja palju väiksema tõenäosusega kui liigid, mis paiknevad väikesel territooriumil või mille asuala ei moodusta ühtset tervikut.

Väljasuremist on samuti põhjustanud juhuslikud sündmused. Küllap parim näide selle kohta on meteoriit, millele pannakse süüks umbkaudu 75 protsendi elurikkuse häving Kriidiajastu lõpul. Just see väljasuremise juhuslikkuse aspekt on sünnitanud väite, et elu ajalugu võiks pigem iseloomustada metafoor «kõige õnnelikuma ellujäämine» kui väljend «kõige kohanenuma ellujäämine».

Mõne aja eest tuvastasime koos kolleegidega väljasuremise füsioloogilise komponendi. Me leidsime, et nii fossiilsete kui ka seni veel elavate molluskite ainevahetuse kiirus on väga olulisel määral seotud väljasuremise tõenäosusega. Ainevahetuse kiirus tähendab antud liigi isendite energia omastamise ja kulutamise keskmist kiirust. Kiirema ainevahetusega molluskid surevad palju tõenäolisemalt välja kui aeglasema ainevahetusega molluskid.

Kui nüüd naasta eespool mainitud metafoori «kõige kohanenuma/õnnelikuma ellujäämine» juurde, siis meie tulemus näitab, et mõnikord võib kehtida ka tõdemus «kõige laisema ellujäämine». Kiirem ainevahetus on seotud suurema suremusega nii imetajatel kui ka äädikakärbestel, nii et võib-olla näitab ainevahetuse kiirus olulist suremuse reguleerimise meetodit väga erinevatel elutasanditel. Kuna ainevahetuse kiirus on seotud veel terve hulga tunnustega, näiteks kasvukiirus, suguküpsuse saavutamise aeg, maksimaalne eluaeg ja maksimaalne arvukus, siis tundub, et kõik need tunnused etendavad kas üksi või üheskoos märgatavat rolli selles, kui kergesti võib liik välja surra.

Rohkelt teadmata väljasuremisi

Ehkki teadlased on jõudnud väljasuremise tegurite selgitamisel päris kaugele, on veel palju, mida me ei tea.

Näiteks mõningal määral sureb liike välja kogu aeg, sõltumata suurematest bioloogilistest või keskkonnavapustustest. Seda nimetatakse looduslikuks ehk taustaväljasuremiseks. Kuna paleontoloogid on eelistanud keskenduda massväljasuremistele, on looduslikku väljasuremist ja selle kiirust vähe uuritud. Ei teata õieti sedagi, kui palju see kiirus ajas muutub. Seda sellest hoolimata, et arvatavasti kuulub enamik väljasuremisi tegelikult just sellesse kategooriasse.

Teine mure seisneb selgitamises, mis määral mõjutab väljasuremist bioloogiline vastastikmõju. Näiteks võivad liigid välja surra, kui kasvab nende konkurentide või röövloomade arv või kui olulise saaklooma arvukus järsult väheneb. Fossiilidest on aga enamasti sellist teavet peaaegu võimatu kätte saada.

Mõõksarv-orüks on tänaseks looduses väljasurnud.

FOTO: Rights Managed / Mary Evans / Natural History Mus

Isegi väljasurnud liikide arv on piisavalt salapärane. Me teame õige vähe praegusest ja veel vähem mineviku mikroorganismide, näiteks bakterite või arhede, elurikkusest, kõnelemata siis juba lähematest teadmistest elusolendite nende rühmade väljasuremise kohta.

Ehk suurim viga, mida võime teha väljasuremist hinnates ja seletades, on üheülbaline lähenemine. Eri liikide väljasuremise tõenäosus on eri ajal erinev ja ka keskkonnamuutustele reageerivad liigid erinevalt. Globaalsed kliimamuutused võisid põhjustada mõningate liikide väljasuremise, kuid samad sündmused tõid lõpuks kaasa paljude uute liikide tekke.

Niisiis jääb endiselt lahtiseks, täpselt kui ohustatud on üks või teine liik inimtegevuse või sellega seotud kliimamuutuste tõttu. Kindel on see, et praegune väljasuremise kiirus ületab tuntavalt loodusliku väljasuremise taset (kui kõikuv see ka ei oleks) ja me liigume selgelt kuuenda massväljasuremise suunas. Seepärast tuleb küsimusele, kui suure tõenäosusega konkreetsed liigid - kaasa arvatud meie enda oma - välja surevad, vastus leida õige kiiresti, kui me tahame tulevikus mingitki elurikkust alal hoida.

Inglise keelest tõlkinud Marek Laane