«Kanter on meile heas mõttes eeskuju,» seisis Postimehe juhtkirjas, mis põhjendas kettaheitja aasta inimeseks valimist (2008). Asi polnud üksnes Pekingi OMil tehtud kuldses heites (68.82). Kanter oli edukalt kummutanud müüdi, et meedias läheb kaubaks vaid negatiivne ja skandaalne. Absoluutsesse sporditippu saab tõusta ausalt, n-ö hea poiss saab olla mitte lihtsalt rahvuskangelane, vaid ka superstaar.
Kui palju on neid tippsportlasi, kes lõpetavad karjääri... rahvusvahelise konverentsiga! Mis võiks olla e-kuvandiga nutiriigile veel märgilisem?
Olümpiatriumfist kümme aastat hiljem andis Kanter endaväärilise lahkumisetenduse. Ja ennekõike ei peagi me siin silmas meeldejäävat legendide võistlust kodusel Kadrioru staadionil. Kui palju on neid tippsportlasi, kes lõpetavad karjääri... rahvusvahelise konverentsiga! Mis võiks olla e-kuvandiga nutiriigile veel märgilisem? Lisagem käsitlused, mis Kanterist raamatuisse on jõudnud. Lustakaid eluloojutte ilmub ikka, ent haruharva niisuguseid, mis pakuvad mõtteainet spordisõprade kõrval ka teistele sportlastele, treeneritele, (spordi)teadlastele.
Oleme näinud, kuidas noor talent ei pruugi leida spordimaailmas pidepunkti, kibestub ega jõuagi tipptasemeni. Teine teeb üksiku ereda sähvatuse, kuid põleb avaliku tähelepanu paistel läbi. Kanteri 11 suurvõistluse medalit toonud sportlastee pole olnud sile ja sirge. Ent visa meeskonnatöö toetajate (Vésteinn Hafsteinssoni, Raul Rebase jpt) kaasabil näitas, kuhu võib viia sihikindlus ja tahe. Rebane esitles Kanteri konverentsil väga erilist statistikat: kümne parima heite arvestuses on Kanter läbi aegade parim kettaheitja (71,380) Virgilijus Alekna (71,299) ees.