Juhtkiri: Eesti suurmehe väärikas kummardus (1)

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Gerd Kanter
Gerd Kanter Foto: Tairo Lutter

Hiilgavad tulemused, õpetlik edulugu, töökus, ausus, nutikus, sõbralik naeratus... On lõppematu rida märksõnu, millega võiks iseloomustada oma pikale stabiilsele sportlaskarjäärile joone alla tõmmanud olümpiavõitja Gerd Kanterit. Suurt Eesti meest, kellest sai Eesti suurmees.

«Kanter on meile heas mõttes eeskuju,» seisis Postimehe juhtkirjas, mis põhjendas kettaheitja aasta inimeseks valimist (2008). Asi polnud üksnes Pekingi OMil tehtud kuldses heites (68.82). Kanter oli edukalt kummutanud müüdi, et meedias läheb kaubaks vaid negatiivne ja skandaalne. Absoluutsesse sporditippu saab tõusta ausalt, n-ö hea poiss saab olla mitte lihtsalt rahvuskangelane, vaid ka superstaar.

Kui palju on neid tippsportlasi, kes lõpetavad karjääri... rahvusvahelise konverentsiga! Mis võiks olla e-kuvandiga nutiriigile veel märgilisem?

Olümpiatriumfist kümme aastat hiljem andis Kanter endaväärilise lahkumisetenduse. Ja ennekõike ei peagi me siin silmas meeldejäävat legendide võistlust kodusel Kadrioru staadionil. Kui palju on neid tippsportlasi, kes lõpetavad karjääri... rahvusvahelise konverentsiga! Mis võiks olla e-kuvandiga nutiriigile veel märgilisem? Lisagem käsitlused, mis Kanterist raamatuisse on jõudnud. Lustakaid eluloojutte ilmub ikka, ent haruharva niisuguseid, mis pakuvad mõtteainet spordisõprade kõrval ka teistele sportlastele, treeneritele, (spordi)teadlastele.

Oleme näinud, kuidas noor talent ei pruugi leida spordimaailmas pidepunkti, kibestub ega jõuagi tipptasemeni. Teine teeb üksiku ereda sähvatuse, kuid põleb avaliku tähelepanu paistel läbi. Kanteri 11 suurvõistluse medalit toonud sportlastee pole olnud sile ja sirge. Ent visa meeskonnatöö toetajate (Vésteinn Hafsteinssoni, Raul Rebase jpt) kaasabil näitas, kuhu võib viia sihikindlus ja tahe. Rebane esitles Kanteri konverentsil väga erilist statistikat: kümne parima heite arvestuses on Kanter läbi aegade parim kettaheitja (71,380) Virgilijus Alekna (71,299) ees.

Atleet annab viimase etenduse. Publik aplodeerib. Kummardus. Eesriie. Ülevad hetked, mil medalivõidud meid kõiki ühendasid, jäävad telejaamade ja portaalide videoarhiivi. Ent Kanteri puhul teame, et isegi kui suurmees areenilt lahkub, ei kao ta riigi ja ühiskonna jaoks kuhugi. See annab meile rahvana enesekindlust ja -usku, mille tähtsust armastab rõhutada president Kersti Kaljulaid.

Üks uks sulgub, teine avaneb. Mees, kelle positiivsus meile nii palju andis, annab oma kogemuse edasi – näiteks treenerina, (spordi)juhina, aga kindlasti – last but not least – sõbraliku inimesena. Seda omadust tunnustavad Kanteri konkurendid, kes tulid kaasa elama ja kaasa lööma tema lahkumisetendusele. See on omadus, mida pole meie avalikus ruumis kunagi ülearu.

Kommentaarid (1)
Copy
Tagasi üles