Oleme harjunud, et teatrihooaja alguse märgid on galakontserdid, töötoad ja laadatrall. Omalaadseks alguseks teatrite 1996. aasta sügishooajale oli 31. augustil ja 1. septembril Tallinnas teoks saanud esimene Vanalinna Tänavateatrite Festival.
Peeter Langovitsi tagasivaade: siin me siis oleme!
14. september 2018, 23:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kultuurkapitali ja Tallinna kultuuriameti toetusel festivali korraldanud Harrastusteatrite Liit kutsus peale Eesti osalema teatritruppe ka naaberriikidest. Sel korral kindlaid teemasid ette ei antud.
Tänavateatreid võis siinmail aeg-ajalt varemgi näha, kuid ühise sündmusega astuti rahva ette esimest korda. Kuna tollal olid vanalinnas rahvaüritused enam suve algusesse kontsentreerunud, peeti otstarbekaks just enne kooliaasta algust tulla tänavatele ja saabuva sügise eel tuju tõsta igaühele, nii kohalikele kui linna külalistele sobivate tasuta etendustega.
Mind on alati köitnud tänavateatrid, eriti kodumaast eemal viibides, oma ootamatute lahenduste ja käitumismustritega, põnevate kostüümide ja rekvisiitidega, pantomiimi ja musitseerimisega.
Situatsioonid varieerusid igal etendusel olenevalt sellest, kuidas suudeti publikut kaasata. Trupisisene keemia on see, mis mind kaasa viis. Nappide ja kergesti teisaldatavate vahenditega püüti edastada laiemalt mõistetavaid teemasid. Alati on olnud just visuaalne külg olulisem ja sestap ka kergemini võõrale mõistetav.
Esialgu oodati osalema Tallinna kaheksat teatritruppi, kuid tuli leppida kuue kollektiiviga. Soomest saabus Naamio ja Höyhen, Lätist Smiltene teater ning Eestist Põlva Marionett, Tartu Lasteteater, Haapsalu gümnaasiumi kooliteater ja Aime Hanseni tantsutrupp. Kokku ligi 80 näitlejat, kellele jäi au festivali avamine oma lustaka rongkäiguga läbi vanalinna. Vene tänavalt liiguti koos läbi Katariina käigu Müürivahe tänavale. Sealt Viru tänavat mööda Raekoja platsile, seejuures kasvatades iga sammuga huviliste rivi enda järel. Koloriitseim oli soomlaste trupp ja nende tõlla aknast kelmikalt väljapiiluv printsess boamaoga.
Jõudnud Raekoja platsile, tervitas keskpäeval raekoja uksel artiste Vana Toomas (näitleja Tõnu Aav). Raekoja ees pakkus esimesena Helsingi teater Naamio ja Höyhen rohketele pealtvaatajatele oma etenduse «Valekuninga pidu». See oli paras annus akrobaatikat, pantomiimi, muusikat ja laulu koos võluva maotaltsutajaga. Seejärel astus publiku ette Läti teatritrupp Smiltene oma tantsuetendusega.
Etenduste kohtadeks olid valitud vanalinna rahvarohkeimad paigad – peale Raekoja platsi Vanaturu kael, Niguliste kiriku ja Vilde monumendi esine plats, Viru tänava algus, kino Sõpruse ning Pikal tänaval Maiasmoka kohviku juures ja Tarbekunstimuuseumi õuel. Kus ka ei esinetud, suutis värvikas seltskond kiiresti enda ümber vaatajaid koguda. Neid mitmel korral peetud festivale saab nüüd auga pidada populaarse teatrifestivali Tallinn-Treff eelkäijaks.