Sel reedel Sirbis: ka kõige halvem rahu on parem kui sõda

Homses Sirbis: 

Foto: Sirp

MIHHAIL TRUNIN: Rõõm olla välismaalane kodumaal

Praegune Moskva on Euroopa originaalide hiiglaslik burleskne, groteskne koopia.

Sissejuhatuse asemel olgu seekord väike tsitaat. Jelena Skulskaja romaanis «Piiriarmastus» on öeldud: «Niiviisi võib kogu ajaloost teha narrimängu: Peeter [Esimene] ehib kuuske, Katariina Suur laulab kupleesid».

Minu viimase kahe aasta Moskva-kogemus sarnaneb seesuguse bufonaadiga.

Kujutagem endale ette Daniil Harmsi või tollesama Skulskaja romaani vaimus teatristseeni.

Puškin. Seisab üksinda keset lava. Erutatud. Silmad põlevad, nägu tuhm, tumepruunid bakenbardid. Hanesulg tõuseb õhku. Puškin deklameerib ilmekalt:

Kuis igal elukäänakul

sa, Moskva, olid meeles mul!

Mis hääli-keeli vene rinnas

see nimi koondab-kajatab!

Kõlab lask. Kirbe püssirohulõhn, mis meenutab marihuaanat. D’Anthes kõnnib lavale, muutudes käigu pealt Stingiks. Surnult maha kukkunud Puškinist väljagi tegemata pöördub ta publiku poole ja hakkab laulma.

PAUL EMMET: Tarbimine tappis su kultuuri

Mitte sissetung ega sisseränne, vaid hoopiski tarbimine tappis su kultuuri. Näita mulle, kus on su ostukeskused ning ma näitan sulle sinu okupante. Ja ohvriteks on väikepoodnikud, kohalikud teenusepakkujad ning tootjad, töölised ning kodus loodud kaubamärgid, mille asemele on asunud Hiinas valmistatud Ameerika logod.

Inimene ei ole saar, vaid poolsaar

Saaremaa-lähedasel laiul toimub elektroonilise muusika festival «I Land Sound». 12 meeskonda on üles seadnud lavad, mille ümber hullab 5000 pidutsejat kuni päiksetõusuni, kauemgi veel. Pärast kaht pidupäeva on peoplats puhas. Miks? Festivalialale oli sisenetud tühjade kätega, ilma plastpudelite, plastpakenditeta. Kohapeal maksti oma tassi eest deposiit ning lisaks sai suitsetaja suitsukonidele ka taskukese. Peopaigas tühjendati jooksvalt prügikaste ja jäätmete hulk oli rajult pidutseva inimhulga kohta minimaalne.

Nüüd aga võrdluseks sellesuvine Tallinna kroonijuveeliks peetaval lauluväljakul toimunud Guns N’ Rosesi kontsert. Tagajärg nägi välja hullem, kui õhurünnaku eest pagema sunnitud põgenikelaager. Kõikjal ühekordselt kasutatav plastprügi. Tahes-tahtmata jätsid külastajad oma sodi pärast meelelahutus- ja tarbimisorgiat maha ning tagajärjeks oli keskkonnakatastroof.

KADI MITT, NATALIE METS: Suurüritused keskkonnasäästlikumaks – kuidas?

Suurüritused ja festivalid on loogiline valik suunamaks inimesi keskkonnahoidlikuma käitumismustri poole.

Muusikafestivalid ja teised suurüritused pakuvad ennekõike toitu hingele ja vaimule. Korraldajatele langeb aga ühiskondlik ja keskkonnaalane vastutus, sest eranditult tekib sellistel üritustel suur hulk jäätmeid. See avaldab tohutut mõju loodusele, samuti kasutatakse üritustel vaid korra kasutatavate ja hoobilt jäätmeteks muutuvate tarvikute tootmiseks nii taastumatuid kui ka taastuvaid energiaallikaid.

VAHUR AFANASJEV: Mõningaid ebakohti jäätmekäitluses ja sipelgate elus

Tarbimine on loodusseadus. Ainus, millele apelleerida, on mõistlikum tarbimine.

Olin umbes kümnene, kui leidsin viiekorruselise lapsepõlvekodu tagant garaažide vahelt hõbedase pakikese. Pakike oli kandiline, üpris jäik ja lõigatud servaga, vist pilt ja kirjadki peal – ilmselgelt välismaa värk, mida toona poest osta ei saanud. Pakike tundus tühi, ent midagi seal siiski oli. Kui selle õhku täis puhusin ja kokku voltisin, tuli sealt head välismaa lõhna. Vanemad vaatasid mind kuidagi kummaliselt, aga pakikest ei konfiskeerinud. Mõne aja pärast lõhna enam ei tulnud ja pakike kadus kuhugi.

ASKO LÕHMUS: Metsapoleemika teine aasta: rägastiku võim

Kaks aastat väitlusi Eesti metsade tuleviku üle on pannud pettuma need pealtvaatajad, kes ootasid tõe võidukäiku, kiireid poliitilisi lahendusi, ajakirjanduse jahtumist või osalejate leebumist. Kui metsandust juhtivate poliitikute, ametnike ja metsatöösturite seast ei kerki loovat ja õiglast liidrit, võib pettumusest kujuneda püsiv vimm.

Metsa mõiste niigi lai tähendusväli on Eestis viimaste aastatega saanud olulist lisa. Looduse ja metsloomade, palkide ja küttepuude, seente, marjade, kodumetsade ja vaese mehe kasuka, metsamüstika ja -eksimise kõrval on istet võtnud Metsatüli. On võtnud istet ja kasvanud ühiskondliku vastuolu tihnikuks, millest – vahel tundub – lihtsa ja mõistliku jutuga enam läbi ei murragi.

Niisugust pingeallikat ei ole ühel rahval tark mõjuva põhjuseta pidada, rääkimata nuumamisest. Seepärast püüan jätkuna aasta eest Sirbis ilmunud loole metsaväitluses viimase aasta sündmuste põhjal uuesti korda luua. Alustan kolmest tähelepanuharjutusest, mille eesmärk on varustada tülitihnikus liikujad vaimse kompassiga. Seejärel käsitlen sündmusi, mille juurde see kompass minu hinnangul viib.

Disain parandab ja arendab. Karen Jagodin intervjueerib disainer Elmet Treierit.

ELMET TREIER: «Ökoloogiline jalajälg ei ole jalajälg, vaid suur must auk ning senise tarbimis- ja disainifilosoofia toel kaevame seda auku aina sügavamaks.»

Ka kõige halvem rahu on parem kui sõda. Valle-Sten Maiste, Andrei Hvostov ja Ahto Lobjakas vestlevad Süüria sõjast.

Suurnäituse väljakutse. Maarin Mürk vestleb Michel Sittowi näituse kuraatori Greta Koppeli ja kujundaja Tõnis Saadojaga.

JAN KAUS: Elu paradokse

Eksistentsi paradoks: inimene asub ühtaegu maailma sees ja selle kõrval, ühtaegu elab maailmas ja vaatleb seda, st talle ei piisa ainult maailmas viibimisest, vaid ta peab mõtlema, miks ja kuidas ta maailmas viibib. Edasi: maailma kogemine tähendab ühtlasi selle loomist. Inimene loob oma kogemustest maailma kohta pildi, mis asetub tema teadvuse ja tegelikkuse vahele. Tulemus on paradoksaalne: läbipaistev sein. Ka kõverpeegel on peegel.

AARE TOOL: Süümemõnu. Mis meelel, see keelel. Mis keelel, see veebis

Tean enda arvates küllalt hästi, millised eestikeelsed veebipäevikud on praegu kõige populaarsemad. Leidub ka blogisid, mille juurde pöördun süüdlasliku ilmega üha tagasi.

Kes on jälginud BBC hiljutist telesarja «Sherlock», Arthur Conan Doyle’i klassikaliste detektiivilugude nüüdisajastatud versiooni, küllap mäletab, millisel väga moodsal moel täidab nimitegelase kohusetundlik kaaslane doktor Watson oma kroonikurolli. Õige, doktor Watson peab blogi ehk veebipäevikut. Seda peetakse usus ja lootuses, et juhumõtted ja tegemised pole pelgalt privaatsfääri argine pinnavirvendus, vaid kütavad üles kõiksugu rahva raugematu huvi. Mõned blogijad ongi koondanud enda ümber andunud jüngrite salga, kes ootavad iga uut postitust otsekui hingeõnnistust.

Arvustamisel:

mängufilm «Võta või jäta»

Nareki Grigori «Nutulaulude raamat»

Sadeq Hedayati «Pime öökull»

kontsert «Anne Erm 75: Tribute to Collage»

Taarka pärimusteatri «Vanahunt»

näitus «Luther ja Isokon. Teedrajav arhitektuur ja vineermööbel»

Eesti interpreetide liidu juubelihooaja avakontsert

Teatri NO99 «Kihnu Jõnn»

Tallinna Linnateatri «Vürst Gabriel ehk Pirita kloostri viimased päevad»