Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker.

FOTO: Reuters/ScanPix

Aastal 2016 tundus Euroopa Liidu tulevik tume: britid hääletasid lahkumise poolt, Lõuna-Euroopa ägas kolmanda maailma riikidest lähtuva massiivse migratsioonilaine käes ning Lääne-Euroopa maades kasvatasid populaarsust seni oma maade poliitilise elu äärealadel mütanud ekstsentrikud. Takkaotsa Trumpi valimine Ameerika presidendiks. Selles olukorras leidus arvajaid, kes kehastusid viimsepäevaprohvetiteks ning jutlustasid peagi saabuvaid Frexiteid ja Nexiteid ning lähenevat Euroopa Liidu hukku.

Praegu näeme, et asjad pole nii hullud. Euroopa poliitikud on üle saanud peataolekust, mis halvas nende tegutsemise 2015.–2016. aastal rändekriisi ajal. Oma vigadest on rahvast viimastel kümnenditel võõrdunud parteid ja poliitikud loodetavasti teinud järeldused. Ja kui on, siis pannakse seisma ka agressiivsete kaikameeste pealetung.

Brexiti kõnelustel Briti valitsusega saavutasid Brüsseli bürokraadid särava diplomaatilise võidu. Kui Brexiti plaani, mis brittidele ette pandi väga lihtsustada, siis põhimõtteliselt säilitab Suurbritannia kõik oma kohustused Euroopa Liidu ees, Euroopa Liit reguleerib endiselt ka näiteks seda, millised peaksid olema nõuded Briti kaupadele. Britid ei kontrolli oma piire ega seadusandlust – seda kontrollib Brüssel. See-eest pole Suurbritannial erinevalt varasemast mingit hääleõigust selle seadusandluse vastuvõtmisel.

Euroopa Komisjoni president Jean Claude Juncker, kes on lubanud pärast 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi oma kohalt taanduda, võib kokkulepet brittidega pidada õigusega oma karjääri kõige säravamaks võiduks, tõeliseks Austerlitziks. Sest ühest küljest jäid brittide juhid eesotsas Theresa Mayga lolliks oma enda rahva ees ning teisalt jäid nad lolliks ka ülejäänud Euroopa ees. Kui 2016 räägiti «brittide eeskuju järgimisest», siis sellist eeskuju vaevalt keegi ihaldaks järgida.

Jean Claude Juncker, kes on lubanud pärast 2019. aasta Euroopa Parlamendi valimisi oma kohalt taanduda, võib kokkulepet brittidega pidada õigusega oma karjääri kõige säravaimaks võiduks, tõeliseks Austerlitziks.

Selle üleva võidu järel läksid Euroopa bürokraadid rünnakule ungarlaste vastu, kelle vastased sanktsioonid kiideti heaks Euroopa Parlamendi 12. septembri istungil. Nüüd on pall Euroopa Nõukogu käes, kes peab otsustama, kas sanktsioonid kinnitada ja karistada ungarlasi vastavalt Euroopa Liidu lepingu 7. artiklile, mille kohaselt võib liikmesriigilt hääleõiguse ära võtta.

Ungari peamininister on ekstsentriline Viktor Orban ning sealsed ühiskondlikud arengud teevad muret, kuid see, kui brittide üle saavutatud võidu järel ja emotsiooni najal tormatakse eufooriliselt rünnakule teiste sõnakuulmatute vastu, on ohtlik. Kui brittidega saavutatud kokkuleppe järel näitas olukord stabiliseerumise märke, siis tähendavad sarnased karistusoperatsioonid, et Euroopa Liidu lagunemise ja uute exit’ite üle spekuleeritakse ka tulevikus.