Merlis Nõgene: infosõda klooriemmede koduapteegis

Nüüdseks suletud salajane grupp «MMS ja DMSO Eesti» Facebookis. Foto: Erik Prozes

8500 liikmega Facebooki grupi sulgemist, kus kloordioksiidi koostisosade tootjad ja turundajad selle kasutamist propageerisid, ei tohi üle tähtsustada. See on kõigest üks väike võiduke infosõjas, kus sihilikult toodetud valeinfo laviin eksitab ühes otsas lihtsameelseid inimesi ohtlike eksperimentidega oma tervist kahjustama ning teiselt poolt ulatub söövitama demokraatlike ühiskondade alustalasid, kirjutab Callisto kommunikatsioonibüroo juht ja Facebooki lehekülje «MMS tapab tervist» algataja Merlis Nõgene. 

Sotsiaalmeedia võidukäigu tuules võimenduse saanud infooperatsioonid toimuvadki väga laial skaalal ja erinevas mastaabis, aga oma olemuselt ei erine kuigivõrd. Ikka on komplektis mängu hästi jagav ajutrust, kes juhib strateegiat ja võib ise suuresti varju jääda ning hulk suurt pilti mitte tajuvat käsilasi, kes kasulike idiootidena musta töö ära teevad. Kui etendus on veenev, siis on kolmas seltskond see, kes vajalikku narratiivi uskuma jääb ja tormab vastavalt eesmärgile kas siis kuhugi barrikaadidele, punane nokats peas kampaaniaüritusele skandeerima või lapsele kloordioksiidi silma ja suhu kallama.

Mastaabi erinevus on näiteks selles, et kui Ameerika Ühendriikide turule valeuudiste tootmiseks ja soovitud poliitilise sentimendi saavutamiseks oli muuhulgas vaja ära osta ja tööle panna peamisest tööandjast ilma jäänud Makedoonia väikelinna kodanikud, siis Eestis saab vähemaga hakkama. Samas on sarnane ärakasutatavate käsilaste vähene informeeritus, majanduslik nõrkus, rahulolematus senise isikliku eluga, teatud laiem pettumus ühiskonnas ning soov kõigest hoolimata olla siiski oluline ja tähenduslik. Facebooki reeglite rikkumise tõttu (FB ei luba tegelikult tervist ohustavate praktikate propageerimist oma keskkonnas) lõpuks kinni pandud MMSi sekti Facebooki-grupis olid need jooned läbivalt ja selgelt nähtaval.

Kui etendus on veenev, siis on kolmas seltskond see, kes vajalikku narratiivi uskuma jääb ja tormab vastavalt eesmärgile kas siis kuhugi barrikaadidele, punane nokats peas kampaaniaüritusele skandeerima või lapsele kloordioksiidi silma ja suhu kallama.

Seda mõistes on ka koheselt selge, et lahendus ei ole valeuudiste kaotamine maa pealt või neid levitavate kanalite sulgemine. Probleeme on rohkem kui üks, nende juured on sügaval ning vaadates kasvõi kitsalt valeinfo tehnilise levitamise aspekti, näevad sotsiaalmeedia platvormid alles vaeva, et nende poolset otsa kuidagi kontrolli alla saada.

Sotsiaalmeedia võidukäik ja seni tavameedias infovoo väravavalvuri ja filtrina funktsioneerinud toimetaja rolli allakäik pani lauale küsimuse, kes on ekspert, kelle sõna maksab, kes ei ole mitte arvamusliider vaid teadmiseliider, kes väärib tähelepanu? Kõigile võrdse kaaluga hääletoru kättejagamine muutis de jure alati piirangutega seotud sõnavabaduse de facto absoluutseks sõnavabaduseks. Selle vilja umbvõsude rookimine väljendub ilmekalt näiteks Alex Jonesilt tribüüni käest ära võtmises, kes hullutas rahvast sõgedustega Infowarsi sildi all. Ei luba teda enam oma platvormile ükski tuntud sotsiaalmeediakanal – aga nagu öeldakse Ameerikas, «too little, too late».

Ka Eestis on kloordioksiidi propageerivate sektandide hulgas levinud võõraviha, suurettevõtete vaenamine, konspiratsiooniteooriad reptiilidest valitsusorganites, lamedast Maast, keemiapilvedest jne. Nagu ka Alex Jones, müüakse seda kõike uskuvatele lihtsameelsetele igasuguseid päästvaid tooteid. Tavaliselt on need imetabased pulbrid või lahused või ka seadmed, millega tarbija justkui kaitseb oma tervist, aju, DNAd vms. Kloordioksiid teeb terveks mistahes haigusest, kindla sõrmuse kandmine teeb surematuks, savi söömine aitab elektromagnetkiirguse vastu jne. Ehk et absoluutseks muutunud sõnavabadus rakendati kiiresti kommertstulu teenimise vankri ette ning ükski jutt selle eesmärgi täitmiseks ei ole osutunud liiga hullumeelseks.

Kloordioksiid teeb terveks mistahes haigusest, kindla sõrmuse kandmine teeb surematuks, savi söömine aitab elektromagnetkiirguse vastu jne. 

Terve mõistus on hetkel kahe tule vahel, sest ühelt poolt tuleb tegeleda akuutse kriisiga, mis aitaks piirata selle edasist levikut. Piltlikult on meil tänavatel juba terve hulk infosõjas hammustada saanuid, kes zombistunult nakkust edasi kannavad. Teisalt tuleb tegeleda pikaajalise strateegilise vaatega ja immuniseerida pealekasvavaid põlvkondi kriitilise mõtlemise ja infoanalüüsi pisikuga, mis tulevikus neid uute rünnakute eest kaitseks.

Mõlemal frondil on tegu keeruliste kommunikatsiooniülesannetega, mille lahendamise võti on alati pigem süstemaatiline, pikaajaline ja järjepidev töö, mitte üks geniaalne idee, mille ülesleidmine ja elluviimine koheselt kõik mured lahendab. Psühholoogiline kaitse, millest Eestis on räägitud ikka idasuunalise propaganda kontekstis, ei teki iseenesest ja selle rakendusvõimalused on laiemad. Näiteks riskikäitumist vähendavad sotsiaalkampaaniad oleks pidanud juba aastaid tagasi väljuma turvavööta sõitmise ja purjus peaga ujumise raamidest.

Päris kindel võib aga olla selles, et hetkel ei kannaks need pingutused vilja, sest riik ise annab teadmispõhisuse väärtustamise osas väga vastukäivaid signaale, mida ei suudaks neutraliseerida ka see, kui kõik meediakanaleid haldavad eraettevõtted muutuks üleöö väga vastutustundlikuks ja suudaks lõpetada infosõja lahingud enda platvormidel. Meil on riiklikud PRIA toetused esoteerikakeskustele; haridus ja teadusministeeriumi kaasjuhtimisel tegutsev Kutsekoda, mis jagab kutsetunnistusi uhhuu-meedikutele; Tallinna haridusameti allasutus, mille õppekava koosneb suures osas nõiakunstist; töötukassa suunab töötuid õppima kõiksugu võluväega toimivaid tervenduskunste; Tartu linna sihtasutus Tartu Rahvaülikool õpetab kristalliteraapiat ja mitte ainult; KOVid organiseerivad rahvamajades kohtumisi selgeltnägijatega jne. Kogu see kontekst ja strateegilise vaate kõõrdsilmsus teeb kohalike alexjoneside elu nii palju lihtsamaks, et 8500 inimest kogunevadki kohalike apostlite ümber ja ei mõtle kaks korda, kui neile öeldakse «pane üks klõmm kloordioksiidi hinge alla, mida sul kaotada on?»

Autori klientide hulka ei kuulu vastupidiselt MMSi sekti infosõdalaste kindlas kõneviisis spekulatsioonidele mitte ühtegi ravimitootjat. Artikkel väljendab autori isiklikke seisukohti ning endise (teadus)ajakirjanikuna on kloordioksiidi sekti tegemiste jälgimine tema hobi.