Elon Musk.

FOTO: Joe Skipper / REUTERS / Scanpix

Me teame hästi, et organisatsioonid koosnevad paljudest inimestest, mis tekitab küsimuse, miks just juhid saavad kogu au ja suurema osa rahast? küsib Bristoli ülikooli organisatsiooniuuringute professor Martin Parker veebiväljaandes The Conversation. 

«Raudmehe» filmides kujutatakse Stark Industriesi presidenti Tony Starki tohutu uuendaja ja tehnikageeniusena. Ta sahmib virtuaalsete ekraanidega, treib, lõikab ja keevitab ning püsib ärkvel päevi järjest. Niisugune peabki üks imemees olema. Kui jätta mõned ülikonnas tegelased kõrvale, ei näe me ühtegi töötajat – neid inimesi, kes teenivad seda tulu, mis lubab Stark Industriesil Manhattanile pilvelõhkuja püsti panna.

Steve Jobsist ja Bill Gatesist peale on kogu maailma ärimeedias tehnoloogiakompanii kangelaslik omanik muutunud täiesti tavapäraseks kujuks. Sellised tegelased, nagu Elon Musk (PayPal), Mark Zuckerberg (Facebook), Jeff Bezos (Amazon), Sergei Brin (Google) ja Travis Kalanik (Uber) teenivad miljardeid.

Nende päralt on vara ja võim, mida maailmas pole õigupoolest enam nähtud pärast Victoria ajajärgu tööstureid ja USA röövparuneid. Kas nad on seda väärt?

Kui otsida narratiivi, mis ühendaks Räniorus saavutatud edu ja uut majandust, mis andnud meile iPhone’id ja Uberi, siis on selleks nohikutest leiutajate väärikas tasu. Mõtle ainult välja ülipopp äpp ja raha lausa voolab kaukasse. Suur mõistus võrdub suure rahatšekiga. Aga jah, isegi kui majandus on uus, on eksitus ometi igivana.

Arusaam, et just ettevõtte juhtkonda tuleb kiita ja ülistada, on üsna kummastav kõigile, kes ise töötavad sellistes kompaniides nagu Tesla. Võib-olla jõuavad juhid küll pealkirjadesse, aga tööd teevad ja väärtust loovad ikkagi tavalised töötajad.

2017. aastal oli Teslas tööl 37 543 inimest. Üks neist oli Elon Musk. Kas ta on ka ettevõtte rajaja, ei ole päris selge, aga igal juhul ostis ta selle ära 2004. aastal. Ta on samuti firmade SpaceX ja Neuralink tegevjuht. Tema väärtus on üle 20 miljardi dollari ja tüüpiliselt tasutakse tegevjuhile aktsiatega.

Võib-olla jõuavad juhid küll pealkirjadesse, aga tööd teevad ja väärtust loovad ikkagi tavalised töötajad.

Tööhõivesaidi indeed.com järgi jääb keskmine töötasu Teslas 38 000 ja 147 000 dollari vahele. See ei ole sugugi paha, aga see tähendab ka seda, et isegi Tesla kõige kõrgema palgaga töötajatel kuluks Muskiga võrdväärse vara kogumiseks 133 000 aastat.

Järelikult on see, mida ta teeb, 133 000 korda tähtsam kui teiste töö – või on siis tegemist hoopis üüratu petuvärgiga. Me võime sama näha paljudes majandusharudes, aga just tehnoloogivallas, kus Apple ja Amazon kerkisid alles äsja kogu maailmas esimesteks firmadeks, mille väärtus ületas triljoni dollari piiri, paistab see olevat eriti äärmuslik.

Vaimukõrgused või palgatipud?

Levinud arvamuse kohaselt on juhid olulised ja neile tulebki maksta rohkem tohutu koorma eest, mida nad peavad enda õlul kandma. Steve Jobsi, Bill Gatesi ja teisi nendesuguseid imetledes jääb mulje, et me usume, nagu seisaks nende isiklik sära iga uuenduse, iga toote taga, mille järel inimesed tunde sabas seisavad.

Ent mõtleme hetkeks, mida «uuendused» tegelikult tähendavad. Uue riist- või tarkvara loomiseks peab õige palju tarku inimesi kirjutama hulga koodi, panema kokku väga keerukaid seadmeid ning siis asuma neid tootma, turundama ja levitama, samal ajal palka, makse ja arveid tasudes.

Google ei tegutse nii, et Sergei Brin ja Larry Page sörgivad kogu päeva Googleplexis ringi ja pilluvad muudkui nutikaid mõtteid. Küll võib arvata, et suurem osa 85 000 inimesest, kes firmas töötavad, on päris osavad kirjutama koodi, seadmeid kokku panema ja tööd juhtima.

Nii ettevõtted töötavadki. Neis ühenduvad mitmesugustel keerulistel viisidel inimesed ja tehnika, et toota asju ja pakkuda teenusi, mille eest inimesed on valmis maksma. See on kollektiivne pingutus, mitte üksikute tarkurite kätetöö. Kuid ka uue majanduse tasustamisviisid paistavad vanamoodi ebasümmeetrilised.

Meile tehakse igati selgeks, et juhid suudavad lahendada kõik probleemid, justkui võiks üheainsagi inimese karisma liigutada mägesid.

Tesla kujutab endast ettevõtet, mille suhtes on esitatud rohkelt süüdistusi seksistlikus ja rassistlikus personalipoliitikas, aga ka tervise- ja turvanõuetest mittehoolimises. Samuti on tegu ettevõttega, mis seisab ametiühingute vastu ja saab heldet riigiabi ning mille tegevjuht lõikab väidetavalt kasu oma ettevõtete läbipõimunud omandistruktuurist. See kõlab täpselt päris vanamoelise kapitalismina –  röövparunitele avaldaks see kahtlemata sügavat muljet.

Anarhistist kunstikriitik Herbert Read leidis Teise maailmasõja ajal ilmunud essees «The Cult of Leadership» («Juhikultus»), et juhiidee ja fašismi vahel valitseb tihe seos. Ta pakkus juhtide ülistamisele alternatiivi: kollektiivne vastutus, mille puhul inimesed on sotsiaalselt võrdsed ja neid eristatakse funktsiooni põhjal.

Seitsmekümne aasta jooksul, mis on möödunud Readi essee avaldamisest, on juhiidee kultuse staatusest tõusnud täisväärtuslikuks religiooniks, mille templiks on ärikoolid. Meile tehakse igati selgeks, et juhid suudavad lahendada kõik probleemid, justkui võiks üheainsagi inimese karisma liigutada mägesid.

Ilmekas näide ongi uute tehnoloogiamogulite ülistamine. Ainuke häda selle juures on see, et nii ei mõtle me enam innovatsioonist kui kollektiivsest ponnistusest ega ka mitte kui ilmingust, mille eest tasuvad maksumaksjad. Ehk oleks juba aeg lõpetada Tony Starki kummardamine.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane