Mark Knighti karikatuur, mis ilmus väljaandes Herald Sun ja põhjustas palju vaidlusi.

FOTO: AP / Scanpix

Meie aja hullust iseloomustab naiivne lapsikus (mitte ära segada võluva lapselikkusega!) koos tõe hülgamise ja haugimäluga, kirjutab kolumnist Jaak Jõerüüt. 

«Kas maailm on hullunud?» pidi röögatama karikaturist Mark Knight, kui tema karikatuur tennisestaar Serena Williamsist tembeldati rassistlikuks ja seksistlikuks.

Retoorilist hüüatust võib võtta ka pärisküsimusena ja ma vastan kohe: «Muidugi on maailm läinud hulluks. Aga mitte praegu, maailm on alati hull olnud, ainult et iga ajastu hullus on omamoodi.»

Kui veel hetkeks peatuda tenniseväljakul, mis on hulluseteemale praegu vaid ajend, siis tundub kõrvaltvaatajale (ka mulle, kes ma olen tennist mänginud) päris hull seegi reegel, mis puudutas ka Serena Williamsit sellel US Openi võistlusel, kus tal tekkis konflikt pukikohtunikuga. Normaalne aju ei jaga, miks peab karistama mängijat, kes oma reketi vihaga puruks taob, aga ei pea karistama mängijat, kui see lööke sooritades ebainimlikult karjatab. Oma reket – oma asi, oma häälepaelad – oma asi! Aga soliidsed tarkpead ümber väljaku teavad täpselt, mis on hull ja mis mittehull. Nii nagu patsientide sugulased teavad alati täpselt, kuidas kirurg operatsioonisaalis peab lõikama.

Meenutagem inimkonna hulluste reast vähemalt mõnda.

Need sajad tuhanded inimesed Eestis, kes mäletavad ise, milline elu oli vanglariigis nimega Nõukogude Liit, mõistavad, et see kõik kokku oli hulluse erivorm selliste loosungite all nagu «kommunismi ehitamine» ja «nõukogude inimese kasvatamine». (Pidin kunagi ammu kirjutama jutu pealkirjaga «Musta kuke kirikusse viimine», kahju, et temp on senini tegemata). Muu maailm, millesse üle karmilt valvatud piiri naljalt ei pääsenud, elas hoopis muud elu ja seal olid oma hullused. Vanglariigis aga hullusid inimesed massiliselt näiteks Jossif Stalini pärast ja tema mõjul ning Euroopa südames Saksamaal hullusid inimesed massiliselt näiteks Adolf Hitleri pärast ja tema mõjul. Mis nendest kahekümnenda sajandi suurhullustest välja tuli ja kuidas mõlemad lõppesid, on kirjutatud terve leegion raamatuid ja tehtud meeletu pinu filme ning võib mürki võtta, et selle asja uurimine ja kirja panemine jätkub veel kaua.

Aga soliidsed tarkpead ümber väljaku teavad täpselt, mis on hull ja mis mittehull. Nii nagu patsientide sugulased teavad alati täpselt, kuidas kirurg operatsioonisaalis peab lõikama.

Aga 19. sajandi teisel poolel hullutas eestlasi üks mees nimega Juhan Leinberg, kes on laiemalt tuntud kui prohvet Maltsvet. Tal õnnestus sadu eestlasi hullutada veetma Lasnamäe kalda peal pikalt aega, et oodata «valget laeva», mis viiks nad tõotatud maale Krimmi. Hullude hulk polnud maailma mastaabis suur, aga nähtus ja selle sümbol jäid Eesti ajalukku igaveseks kui üks massihulluse silmapaistev väljendusvorm. See oli ühte sorti usuhullus. Aga on ajuti muudki olnud, näiteks maailmalõpu ootamine ja selle kuupäeva ennustamine. Maailmalõpu-hulluse nimel on jäetud põllud kündmata ja vili külvamata, hüljatud perekondi ja tormatud pankrottidesse.

Hulluse globaalselt tuntud ja ilmselt üks kurikuulsamatest väljendusvormidest oli inkvisitsioon. Takerdumata praegu detailidesse tuleb öelda lühidalt, et kui inimesed võtavad kõikiarmastava Jumala nimel omale õiguse tekitada usuteemaline massiline kohtupidamine (ja see kestis sajandeid!), rääkimata juba sellest, et protsessid sisaldasid ka piinamist ja otsused ka surma tuleriidal, siis pole see kõik kokku muud kui sula hullus.

Juba mainitud Stalini ja Hitleri kõrvale sobib hulluse kontekstis Mao Zedong ja tema kultuurirevolutsioon Hiinas 20. sajandi teisel poolel. Kui mitmesugused selleaegsed repressioonid liigituvad paraku lihtsalt eriti julma poliitilise võimuvõitluse lahtrisse, siis mitmesugused revolutsioonilised tegevused jõudsid sinnamaani, et reetsid puhtakujulise hulluse kohalolu, näiteks katse kehtestada valgusfoori värvidele teine tähendus, nii et punane lubaks minna!

Milline on tänapäevase hulluse iseloom, kes seda kannavad?

Meie aja hullust iseloomustab naiivne lapsikus (mitte ära segada võluva lapselikkusega!) koos tõe hülgamise ja haugimäluga. Seda kannavad ja seda ilmutavad laiad rahvahulgad, kui kasutada klišeelikku fraasi. Hulkade sekka kuuluvad aga inimesed kust tahes, nn ülemistelt korrustel alates. No kes ei oleks vahel haaranud kahe käega peast ja korranud taas «Tule taevas appi!», märgates koduste või globaalse mastaabiga juhtoinaste sõnulseletamatut arutust, lihtsalt öeldes – hullust. Hullu lapsikust, masendavat naiivsust ja haugipoja mäluulatust võib kohata igal sammul, elus ja eetris, paleedes ja parlamentides, kodus ja võõrsil.

Lapsikus pole kaugeltki ohutu nähtus. William Golding on oma romaanis «Kärbeste jumal» kirjutanud sugestiivselt sellest, kuidas tavalised lapsed muutuvad julmadeks tapjateks.

No kes ei oleks vahel haaranud kahe käega peast ja korranud taas «Tule taevas appi!», märgates koduste või globaalse mastaabiga juhtoinaste sõnulseletamatut arutust, lihtsalt öeldes – hullust.

Tagasi tenniseväljaku ja karikatuuride juurde. Mõtteviis, et Astrid Lindgreni lasteraamatu tegelane neegrikuningas solvab kust tahes ja mis tahes põhjustel maale ilmunud sisserändajaid ja muudab nende integreerimise mis tahes maa süsteemi keerulisemaks, või et karikatuurid peaks olema ilma satiirita või et nalja tohib teha ainult sootute ja ilma nahavärvita olendite üle, järelikult veel parem, kui ainult kastrulite, kuplide ja haamrite üle, sest neil pole ei soo- ega muid tunnuseid, sedasorti mõtteviis avabki ukse hullusesse. Aga kui uks lahti paisatakse, ei tea tavaliselt keegi, milline koletis, milline Leviaatan ukse taga ootab.