MMS ja DMSO Eesti salajane grupp Facebookis.

FOTO: Erik Prozes

Meie rahval pole enam ammugi kommet pidada majateenijaid. Ometi tundub meil olevat päris palju neid, kes teenija hooletuse tõttu on beebina pea ees laualt maha kukkunud. Kuidas muidu kui keskmisest palju raskema koputada saamisega seletada vaimustust mürgiste ainete joomisest ja oma lastele sisse jootmisest, kuigi kõik targemad inimesed hoiatavad: ärge tehke.

On inimlik, heatahtlik soov hoida kahjude eest ka neid, kes ise ei saa päris hästi aru, mida nad teevad. Eriti arusaadav on soov hoida lapsi (tervise)kahjude eest. Ses mõttes on põhjust igati tunnustada terviseameti keerulist rahvavalgustuslikku tööd ning lõpuks ka seda, et ta taotles Facebookilt MMSi ja DMSO ühendeid propageeriva grupi sulgemist.

Ühele tehnoloogialiigile – ravimitele – kehtestatud tõendamise nõuded ei tule tuulest, vaid inimkonna ränkadest kogemustest. (Uurige näiteks internetist, milliseid kahjustusi põhjustas talidomiidi nimelise preparaadi kasutamine raseduse ajal.) Just patsientide elu ja tervise kaitsmiseks on aastakümnete jooksul, õppides igast vapustusest, kehtestatud terve rida reegleid, mille eesmärk kokkuvõtvalt on tõendada, et ravimist saadav kasu on suurem kui kõrvaltoimete kahju.

Mida aga teha kui inimene ikkagi usub, et tegu pole inimkonna sammudega turvalisemate ravitehnoloogiate poole, vaid hoopis mingi kurikavala vandenõuga? Usub, et vandenõulased varjavad lihtsate inimeste eest, et ühe mürgise ainega saab ravida absoluutselt kõiki haigusi alates kõikvõimalikest vähiliikidest kuni psüühikahäireteni. Usub, et ka seesama lehejutt on lihtsalt osa ülemaailmsest ja pikki aastakümneid kestnud vandenõust.

Gruppide sulgemisega saab panna noka kinni, aga saba… See lehvitab vist ikka edasi ja juhib meid muuhulgas järgmise teema juurde.

Üks globaalne ettevõte peaks justkui hakkama sõna andvaks või vaigistavaks vahekohtunikuks vaidlustes ja sõnelustes, mille sisust ta mõhkugi ei taipa, tegelikult ei tahagi taibata ja ilmselt ka ei suudaks taibata, isegi kui tahaks.

Ükski tont ei taipa, mille järgi otsustab Facebook mõne grupi või kasutajakonto sulgeda. Nii palju kui näeme ajakirjandusse lekkinud materjalidest, ei tea seda tegelikult ka Facebook ise. Lisaks on näoraamatunimeline ettevõte oma tohutu hulga kasutajate jaoks täiesti näotu nähtus, kui peaks tekkima tahtmine sulgemise/tsenseerimise üle vaielda. Kas te oskate nimetada mõnda konkreetset inimest, kelle poole saaks Eestis pöörduda, kui teil tekib mingi küsimus Facebooki teenuse või tegevuse kohta?

Ühelt poolt on ses Paabeli segaduses mõningase korra loomist oodatud. Muidugi ei ole teretulnud demokraatiat ohustavate Kremli trollivabrikute tegevus ega internetikius ega vägivallale õhutamine ega…

Teisalt on esimesed katsed mingitki korda luua toonud kaasa selle, et Facebook piirab ka täiesti reaalselt olemasolevate ja heasoovlike inimeste omavahelist mõttevahetust mh poliitilistel teemadel. Ilmselgelt rähkleb näoraamat kui kana takus klassikaliste sõnavabaduse, toimetamise jne probleemidega, kusjuures mõistuspärast lahendust esialgu ei paista.

Kas sel eraettevõttel on õigus oma loodud platvormil seada piiranguid, nii nagu tema tahab või lausa kuidas juhtub? Võib-olla tõesti on. Kas see, mis on välja kukkunud, läheb kokku sellesama ettevõtte õilsana kõlavate loosungitega? Pigem on läinud praeguseks nii, et tohututes sotsiaalvõrgustikes on koha leidnud nii inimlik hea, halb, erinevad pooltoonid kui loomulikult ka see, mida me ei oska ega peagi oskama heaks/halvaks jagada.

Avastame järsku ehmatusega, et oleme iseenesest toredat platvormi kasutades andnud üksiti suure võimu selle platvormi pidajale. Üks globaalne ettevõte peaks justkui hakkama sõna andvaks või vaigistavaks vahekohtunikuks vaidlustes ja sõnelustes, mille sisust ta mõhkugi ei taipa, tegelikult ei tahagi taibata ja ilmselt ka ei suudaks taibata, isegi kui tahaks.