Inimese lähima sugulase kääbusšimpansi puhul on homoseksuaalne käitumine, nagu ka kõiksugune  mittemonogaamne heteroseksuaalne käitumine väga levinud.

FOTO: FINBARR O'REILLY/REUTERS

EKREsse asuv Peeter Ernits teatas esmaspäeval intervjuus Postimehele, et bioloogiaharidusega inimesena ta teab, misasi on «norm», ning et «homoseksuaalsussuhted ei kuulu normi piiresse». Seda siis põhjendamaks, et erandeid ei tohi kuulutada normiks, otsemini et kooseluseaduse rakendusakte ei tohiks vastu võtta.

Kahtlemata on Ernitsal õigus oma arvamusele, kuid samuti loodusteadusi õppinud inimesena tekitab jutt «normidest» minus küsimusi. Tõsi, bioloog ma hariduselt pole, kuid selle loo jaoks võtsin vaevaks nimetatud eriala tegevteadlastega konsulteerida ja veenduda, et minu arusaamad ei ole ekslikud.

Nimelt, mis normidest me räägime? Statistikast on teada, et homoseksuaalsus on olemas kõigis inimühiskondades enam-vähem sama esinemissagedusega, ehk siis on küll harva esinev, kuid siiski normaalne ning igas populatsioonis olemas. Samuti on teada, et täieliku hetero- ja homoseksuaalsuse vahel on olemas veel ka terve hulk erinevaid vahepealseid seksuaalkäitumise vorme, mis on laialt levinud teiste loomadegi seas. Seega statistilises mõttes on jutt normivälisusest kaheldav, pigem on see just normaalse seksuaalkäitumiste jaotuse osa.

Tõsi, traditsiooniliselt on evolutsionistid pidanud homoseksuaalsust nn nonsenss-käitumiseks, kuna järglasi see ju ei taga. Samas näib selle püsiv esinemine siiski viitavat võimalusele, et mingit funktsiooni see täidab. Muidu oleks looduslik valik selle ju välistanud.

Teame ju tõenäoselt kõik, et igal seksuaalkäitumisel on lisaks rangele järglaste saamisele ka terve hulk muid sotsiaalseid funktsioone ning uuemal ajal on ka evolutsioonibioloogid sellele tähelepanu pöörama hakanud. Kuigi järglaste saamine jääb kahtlemata alati evolutsioonilises mõttes seksuaalsuse esmaseks eesmärgiks, nähakse nii homo- kui heterosuhete taga ka aina enam kohastumuslikke tegureid, olgu need siis seotud ühiskondlike struktuuride loomise või ka koguni sigimisedukuse tõstmisega. [1][2]

Jutt «bioloogiliste» erandite normideks kuulutamisest on aga võrdlemisi laisk teema ümber juhtimine tegelikult õigusfilosoofiliselt probleemilt. On ju küsimus tegelikult homoseksuaalsete suhete seadusega reguleerimisest ning statistiliselt normideväliseid käitumisi reguleerib õigupoolest suurem osa meie seadustest – samamoodi on ka näiteks erakondadele raha annetamine, väikepruulikoja registreerimine või kasvõi teabenõude esitamine igapäevaelu tegevuse mõttes erandid, mida seadused siiski käsitlevad. Ka erandlik käitumine vajab seaduse tähelepanu.

Bioloogina võiks Ernits ehk teada sedagi, et loomariigis pole homoseksuaalne käitumine kaugeltki erand ning eriti aktiivselt esineb seda veel meie enda lähima sugulase kääbusšimpansi puhul. Issanda loomaaed on teatavasti kirju. Samas on keeruline öelda, kui palju esineb teiste liikide puhul täielikku, heterosuhteid välistavat sajaprotsendilist homosoodumust – võta näpust, mis metsloomade tegelik soodumus nüüd ikkagi on.

Seega, kui peatne EKRE-lane Ernits tahab väita, et homoseksuaalsus ei vasta mingile normatiivsele standardile, ehk siis et seda ei tohiks soosida, on tal täielik õigus seda teha, ja teistel, minul kaasa arvatud, on õigus temaga mitte nõustuda. Bioloogiateadusest on ta aga nii ajakirjaniku kui poliitikuna aastakümneid eemal olnud ning selle teaduse uuemate seisukohtadega riigikogu koridoris räägitud jutt küll ei klapi.

[1] Hoskins, Ritchie, Bailey, Royal Society B 2015 (http://rspb.royalsocietypublishing.org/content/282/1809/20150429)

[2] New Scientist 16.04.2008. Evolution myths: Natural selection cannot explain homosexuality (https://www.newscientist.com/article/dn13674-evolution-myths-natural-selection-cannot-explain-homosexuality/)