Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2023/01/08/15068012t1h3ce3.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2018/08/28/11321535t1h78b0.jpg)
Ida-ja lääneeurooplased ei leia ühist keelt, nendib kolumnist Erkki Bahovski.
Kreeka kriisi ajal räägiti palju sellest, et Euroopas on ida-lääne telg asendunud põhja-lõuna teljega. Et põhjas oleksid justkui riigid, kes suudavad oma rahaasju hallata, ja lõunas need, kes hästi ei suuda.
Rändekriis tõi taas esile ida-lääne erinevused. Kui Lääne-Euroopa laskis sisse migrante – tõsi, populaarseks said ka immigratsioonivastased parteid –, siis Ida-Euroopa oli migrantidega palju karmim. Riikliku suveräänsuse nõue, mis Euroopa Liiduga ühinemise ajal ei olnud esiplaanil, kõlas järjest tugevamini. Ida- ja Lääne-Euroopa mesinädalad, mis kestsid ehk 2005. aastani, on lõplikult läbi.
2005. aastal peeti teatavasti Prantsusmaal referendum Euroopa põhiseaduse lepingu üle. Põhiteemaks seal kujunes «Poola torumees» ehk hirm, et Ida-Euroopas tulevad inimesed ujutavad Lääne-Euroopa tööjõuturu üle. Meenutatagu ka näiteks samal aastal toimunud Pariisi rahutusi ja seda, kuidas toonane siseminister Nicolas Sarkozy märatsejaid inimrämpsuks nimetas. Reaktsioon oli väga valuline. Aga Poola torumees... no mis seal ikka.
Poolakate halvustamine sai uut hoogu Brexiti-referendumiga Ühendkuningriigis, kus sagenesid nii verbaalsed kui ka füüsilised rünnakud nende vastu. Või võtke suhteliselt värske uudis sellest, et James Bondi osatäitja Daniel Graig ei soovinud näha enda vastas poola näitlejat Tomasz Koti. Samal ajal peab lääs jutlusi sallivusest.
Lääne stereotüüpe ida kohta on nimetatud ka orientalismiks (selle alla mõeldakse küll rohkem Lähis-Ida ja Aasiat), kuid tundub, et siinse jutu kontekstis võib seda kasutada ka Ida-Euroopa kohta. End müüvad naised, torumehed, gangsterid, autovargad – need on vaid mõned märksõnad idaeurooplaste kohta.
Ja muidugi russofoobia, ehkki siin tuleb juba vahet tegema hakata: Ungari paistab Moskvaga hästi läbi saavat, kuid Poola ja Balti riigid mitte. Ent Walmarti otsus toota Nõukogude sümboolikaga särke näitab hästi lääne ignorantsust idaeurooplaste suhtes.
Nüüd oleme aga jõudnud punkti, kus enne Euroopa Liidu ühinemist Lääne-Euroopa loenguid kuulanud Ida-Euroopa tunnetab mitmes küsimuses enda üleolekut ega jäta seda ka välja ütlemata.
Kui lääneeurooplastel on varuks hulk märksõnu Ida-Euroopa kohta, siis nüüd on ka vastupidi: idaeurooplased iseloomustavad Lääne-Euroopat näiteks selliste sõnadega nagu «eurolollused», «tolerastia», «vasakliberaalsus» või ka lihtsalt «känguv». Väga populaarne on Ida-Euroopas artikližanr, mida võiks iseloomustada üldiselt sõnapaariga «Allakäiv kontinent».
Sest Ida-Euroopa teab paremini. Teab, kuidas peavad inimesed näiteks Rootsis või Saksamaal hääletama. Teab, missuguse perekonna võivad lääneeurooplased moodustada. Ja nii edasi. Suveräänsus, mis on nii oluline siin, kaob äkki ära seal – meie ütleme neile, kuidas on tegelik elu. Orientalismile on tekkinud vastukaaluks oksidentalism ehk ida stereotüübid Lääne-Euroopa kohta.
Euroopa Liidu suur laienemine 2004. aastal pidi kontinendi liitma. Võibolla see tehnilisi ja legaalseid parameetreid silmas pidades toimuski. Kuid kultuuriliselt ja mentaalselt on vahe tohutu. Ja näib, et see vahe käristab laiali ka need tehnilised ja legaalsed poldid, mis seni Euroopat koos hoiavad. Kultuuri ja ajaloolist kogemust aga ei muuda üleöö.
Mis edasi? Keeruline, väga keeruline. Võime ju loota, et kontinenti lahku ajav rändekriis leeveneb ja migrante tuleb juurde vähem, aga kriisi põhjust ehk sõdu ei suuda Euroopa Liit ise lõpetada. Nõrkus väljapoole on muutunud ka nõrkuseks seespool.