Tarmo Pikner: Vabaerakond – vabalt, rivitult! Eesti 200 – joondu, valvel!

Vabaerakonna kontor Tallinnas. Foto: Liis Treimann

Valimiskünnise piirimail käib äge heitlus, kus üks erakond võitleb ellujäämise nimel ja teised sünnitusvaludes. Vajaka jääb liidritest ja selgetest sõnumitest, kirjutab kolumnist Tarmo Pikner.

Ega käskluse korras parteidele hingeõhku sisse ei puhu, kuigi Andres Herkel püüab Vabaerakonnale meeleheitlikult kunstlikku hingamist teha (kohati suust suhu). Samal ajal koomas oleva erakonna teises otsas kaevavad Herkelile hauda sama kamba teisitimõtlejad. Sealjuures nii erakonna juhatus kui ka liikmeskond on nii hõredaks kuivanud, et läbipuhuv tuulgi ei takerdu.

Ja kui Vabaerakonna esimeheks otsitakse (ja on välja pakutud) veelgi hallimat hiirt, kui on senine esimees Herkel, võib südametunnistuse piinadeta laiali minna. Ei päästa ka Herkeli viimne sõjahüüd: kutsun üles Vabaerakonna kaitsele! Selline ahastus kõlab liiga savisaarlikult:- kordan, Vabaerakonda rünnatakse!

Ümarkõnelejaid on meil sadu ja siin ongi Eesti 200 hädade algus ja lõpp.

Eestis on küll üks inimene, kes oleks suutnud Vabaerakonna oma häältega üle riigikogu lävepaku lohistada, kuid see mees tahab eurovolinikuks ja väikeparteis pole seda eesmärki võimalik täita. Nii kadus ka viimane õlekõrs ja ei jää üle muud - minna kosja või kuulutada välja kadunukese peied.

Jälle Talvikule kosja

Kosjakuulutusi on üles riputatud, lootes, ehk näkkab, kuid tööd selle nimel pole tehtud. Ikka veel loodetakse imele – äkki on Toompeal istuva seitsme vabamõtleja seas keegi, kes on nii vaikselt istunud, et teda pole märgatudki ja see sobiks esimeheks. No, mida pole, seda pole! Ja ärge ometi karistage Krista Arut, ta on arukas inimene ja tahab teha seda, mis talle sobib ning nii oleks meile kõigile parem.

Oli kuulda isegi kosja minekust Artur Talvikule, kellel Vabaerakonnast ammu villand ja läks teisele ringile elu- ja parteirikkust suurendama. Päris naljakas, et Talvikul lasti suure kisa ja käraga lahkuda ja mõeldakse koostööle sama mehe olematu moodustisega. Kinnitus sellele, et kindlaim viis ebaõnnestuda, on omaenda vigade kordamine ja teisalt, parteipoliitika toime-mehhanisme pole omatahtsi võimalik muuta.

Artur Talvik ja Andres Herkel tänavu mais, kui Herkel valiti teist korda Vabaerakonna esimeheks. Foto: Eero VabamÄgi

Abirattaks on vabamõtlejad välja käinud koostöö Eesti 200-ga. Kahesajaliste seltskond on aga alles stardijoonele rivistunud ja seisavad valvel, oodates kellegi, ei tea, kust tulevat käsklust – kas ja kuidas valimisvõitlusse asuda. Ainus võimalus oleks pöörata ots ringi ja tulla tänapäeva, näha ja korda seada nina ees seisvad probleemid, mitte ihaleda horisondil terenduvat päikest. Valijad tahavad laia, mitte pikka plaani.

Eestis on küll üks inimene, kes oleks suutnud Vabaerakonna oma häältega üle riigikogu lävepaku lohistada, kuid see mees tahab eurovolinikuks.

Huvitav, et kahesajaliste seas ainsana poliitilist kogemust omavat Margus Tsahknat hoitakse kiivalt avalikkusest eemal. Ometi, just temal on koalitsioonide punumise kogemus. Ilmselt pole valimisnimekirja kohtade ja Toompea toolide asetuses üksmeelele jõutud.

Puudub liider

Samas, Priit Alamäelt saime kuulda uutmoodi retoorikat. Kui seniselt Eesti 200 sõnumitoojalt Kristina Kallaselt pole saadud konkreetseid vastuseid konkreetsetele küsimustele, siis Alamäe jutt ajas pildi veelgi hägusemaks. Miskipärast ei taheta avaldada arvamust tänaste põletavate probleemide kohta. Kardetakse laskuda igapäevase parteikraakluse tasemele ja selle asemel veeretatakse ümmargust juttu helgest tulevikust. Alamäe jutt andis silmad ette isegi peaminister Jüri Ratase ümarkõnele. Kuid, ümarkõnelejaid on meil sadu ja siin ongi Eesti 200 hädade algus ja lõpp – puudub karismaatiline liider. Pealegi on üks Kallas juba naispeaministri kohale olemas.

Siinkohal ettepanek Eesti 200le: leppige kokku Riigireformi SAga, neilt saaksite novembrikuus värskelt küpsetatud poliitilise platformi ja kolme kuuga teeksite valijatega ära töö, mida teised juba kaks aastat hullupööra vihtunud. Taaskasutuse SAst saaksite kauba peale ka liidri, kellega minna koalitsiooni moodustama.