Meie NLKP aegadest pärinevate reeglitega korporatiivne ning vananenud erakonnaseadus sunnib iga uue tulija parteistuma, suunama oma põhienergia pigem parteisisese hierarhia ülesehitamisele, selle asemel, et rääkida otse valijaga ja viia valija mured ning huvid Eesti riigi seadusandlikkusse kogusse, kirjutab kirjandusteadlane ja Vabaerakonna liige Sirje Kiin.
Olen olnud vabas Eestis kahe erakonna asutajaliige – Isamaas 1992 ja Vabaerakonnas 2014. Nii enne kui pärast seda on Eestis loodud ja kaduma läinud palju erinevaid erakondi, osa on liitunud ja osa on lahku löönud, osa on jäänud ja osa on hääbunud, nii et nõuab lausa eriteadlast või erihuvi kõigi nende käekäikude ja põhjuste jälgimisel ning arusaamisel. Üks asi on aga kordunud üsna sarnaselt enne järjekordseid riigikogu valimisi: ikka leidub neid entusiaste ja veel rohkem valijaid, kes usuvad mistahes uue poliitilise partei tekkimisse ning annavad valimistel neile uutele tulijatele igaks juhuks hääle lootuses, et uued on paremad kui vanad.
Valija aga pettub ikka ja jälle, sest erakonnasüsteem Eestis sellest ju ei muutu, meie NLKP aegadest pärinevate reeglitega korporatiivne ning vananenud erakonnaseadus on ikka seesama, mis sunnib iga uue tulija parteistuma, suunama oma põhienergia pigem parteisisese hierarhia ülesehitamisele, selle asemel, et rääkida otse valijaga ja viia valija mured ning huvid Eesti riigi seadusandlikkusse kogusse, mis on ju põhimõtteliselt just nimelt vaba ning demokraatliku ühiskonna toimimise põhiline eeldus.
Olen näinud nii suurt Isamaasõda, elanud lähedaste nahal kaasa nii keskerakonna pooldumise nüüdseks kustunud arenguparteiks kui ka mõõdukate sisevõitlusi teel sotsiaaldemokraatideks, kõnelemata roheliste pidevatest arenguraskustest. Niisamuti näen praegu lahti rulluvat mulluste valimiste uustulnuka Vabaerakonna sisekriisi, paratamatut lõhenemist olukorras, kus suur pilt ehk Eesti hea käekäik näib olevat silmist kadunud, kus põhienergia läheb omavahelise hierarhia kehtestamisele, kus sisedemokraatia asendub sisemise võimuvõitlusega, kus enam vahendeid ei valita ja kus pearolli etendab erinevate paranoiade võidujooks.
On masendav näha, kuidas erakonna juhatuse liikmete enamus eirab täielikult vastutuse võtmist olukorras, kus neile on avalikult ja kirjalikult avaldanud umbusaldust enam kui 12 protsenti erakonna liikmetest ning kes on kutsunud kokku erakorralise üldkogu, et läbi viia uue juhi ja juhatuse valimised. Kuidas ikka üritatakse leida juriidilisi nippe ning nipikesi, et oma olematu võimunatukesega juhatuse liikmetoolist iga hinna eest kinni hoida. Ei mingit riigimehelikkust, alandlikkust, suuremeelsust ega vastutust ei erakonna ega Eesti ees. Suhtlemiskriisid toovad ikka välja iga inimese väikluse või suuruse. Kahju, kui väiklus valitseb.
On kurb, isegi traagiline näha, kui endisest intelligentsest riigimehest, kuid kehvast juhist saab üleöö justkui savisaarelik tümikas, kes samastab iseennast erakonnaga ning hüüab: Toompead rünnatakse, erakond on ohus! Kui mina su lõin, siis mina su ka tapan!
Jah, erakond on ohus küll, aga mitte ainult üks erakond, vaid kogu Eesti erakondlik süsteem on omadega umbe jooksnud. Igas Eesti erakonnas on oma siseleerid ja vaenupooled, konkurendid ja vastased, äge võitlus valimisnimekirjade koostamise nimel juba käib ning karvad lendavad. Verine vennatapp on taas alanud! See mõttetu võitlus ja täiesti vales suunas (sissepoole, mitte väljapoole – valijatele määratud) st raisatud energia on kõik on juba eos sisse kirjutatud Eestis tänini kehtivas erakonnaseaduses ning valimisseaduses.
On kurb, isegi traagiline näha, kui endisest intelligentsest riigimehest, kuid kehvast juhist saab üleöö justkui savisaarelik tümikas.
Kordan veel kord mullu tehtud ettepanekut sellisest ummikseisust väljatulekuks. Palun muudame ära oma vananenud erakonnaseaduse, mis kubiseb NLKP monopoliaegsetest reeglitest, mis soodustavad korporatiivsust, kaitsevad kartelliparteide süsteemi ning takistavad uustulnukaid.
Valimistel kandideerimisel pole vaja mingit juba olemasolevate parteide monopoli, vaid inimesed saavad esitada vabalt valimisnimekirju, millel on piisav toetus. Valimistel kandideerivad nimekirjad, mille toetuseks on kogutud seaduses ette nähtud mõistlik arv allkirju. Allkirjade miinimumarv sõltub rahvaarvust, näiteks viie miljoni elanikuga Soomes on selleks arvuks 5000. Eestis võiks siis valimisnimekirjade miinimumnõudeks olla näiteks tuhat toetusallkirja. Nimekirjade riiklikku rahastamist ei toimu või toimub see rangelt piiratud ulatuses. Nimekirjade valimiskampaania sõltuks valijate-toetajate-ettevõtjate vabatahtlikest annetustest.
Millised oleksid uue (sisuliselt taastatud Eesti Vabariigi) valimissüsteemi eelised?
Me vabastame Eesti ühiskonna komparteistunud kartellierakondadest, mida paljud valijad enam ei usalda. Valijate ja valitavate vahel tekib täiesti uut laadi, sisuline side: aktiveeritud valija on eluliselt huvitatud, kellele ta oma toetuse eest maksab, valitav poliitik aga on huvitatud, et ta esindaks oma valijat niivõrd hästi, et see teda jätkuvalt toetaks.
Poliitikud pöörduksid taas näoga rahva, mitte parteikontori poole.
Parteikontorite asemel on valitava poliitiku või tema valimisnimekirja tehniline abikontor, kes ei kehtesta mitte omi ülalt-alla reegleid, vaid vahendab alt üles tulevaid sõnumeid ning valijate soove ja tagasisidet.
Eesti poliitikasse tuleksid-tõuseksid taas (nagu see oli Eesti taasiseseisvumisel) meie kohalike kogukondade sisulised liidrid, mitte kuulekad parteibroilerid ja vihmavarjuhoidjad.
Teaksime jälle peast oma riigikogu liikmete nimesid, sest nad oleksid Eesti ühiskonnas üldiselt tunnustatud ja teenekad inimesed.
Poliitikud ei pea enam kulutama energiat parteisisestele intriigidele, formaalsetele liikmeks värbamistele ega absurdsetele väljaviskamistele.
Lõpeb poliittehnoloogiline ja üdini korruptiivne manööverdamine parteinimekirjadega, sest iga poliitik sõltub nüüd otseselt ainult oma valijaist.
Igapäevased kohtumised oma valimisringkonna valijatega muutuvad poliitikutöö normaalseks osaks.
Tagasiside valijatega saavutaks tiheda, sisulise kvaliteedi, mitte ei piirduks iga nelja aasta taguse valimiskampaaniaga.
Poliitikud tunnetaksid paremini ühiskonna vajadusi, valijad saaksid sisuliselt suhelda oma valitud kandidaadiga silmast silma, meili, telefoni ja rahastamise teel.
Rahvas tunneks, et tal on riigikogus ja kohalikus omavalitsuses tõesti olemas oma hääl ja oma esindaja.
Poliitik tunneks, et tal on olemas ehtne rahva toetus. Eesti ühiskonnas taastuks usaldus valija ja valitavate vahel.
Eesti poliitikasse tuleksid-tõuseksid taas (nagu see oli Eesti taasiseseisvumisel) meie kohalike kogukondade sisulised liidrid, mitte kuulekad parteibroilerid ja vihmavarjuhoidjad.
Muidugi ei loobu tänased kartellierakonnad oma veerand sajandiga kinnistunud võimust lihtsalt, kohe ja täna-homme, nende vastuseis saab tõenäoliselt olema äge ja kaitselahingud tulised. Muidugi võib siis Eesti demokraatias korduda ka 1920. aastatel toimunu, st et valitsused hakkavad tihedamalt vahetuma ja parlamendi koosseis saab olema kirjum, kuid igal juhul saab Eesti poliitika olema mitmekesisem ja esindama paremini valijate vaadete mitmekesisust. Eesti saaks aga lõpuks ometi väljuda poliitilisest stagnatsioonist, kuhu ta praegu on paraku liiga pikaks ajaks seiskunud.
Eesti valimissüsteemi põhimõtteliselt demokraatlikumaks muutmine nõuab meie kõigi pikaajalist pingutust. See sõltub järgmistel valimistel igast valijast, nii minust kui sinust.