Heelia Sillamaa: vägistamisega hirmutamine nutma ei aja, ettevõtte julmus küll

Taisto Liinide buss. Foto: Arvo Meeks

«Heelia Sillamaa, ma loodan, et sind vägistatakse ära.» Ei ole meeldiv naisajakirjanikuna sellist sõnumit oma e-postkastist leida. Samas nutma see ka ei aja. Avalikult oma arvamust avaldades on anonüümsete õnnetute inimeste tagasiside paratamatu. Kui aga välja tuleb lugu sellest, kuidas Taisto Liinide bussijuht viskas puudega inimese põhjendamatult bussist välja ning bussifirma vastab, et nende jaoks on see kollane uudis ja pole oluline teema, tulevad pisarad silma küll.

Üksjagu sellepärast, et pean puuetega inimeste õiguste eest seismist oluliseks. Teisalt puhtegoistlikul põhjusel, sest see on solvang minu töö vastu. Kas artiklit puuetega inimeste diskrimineerimisest kollaseks looks nimetades on ikka õige seda panna ühele pulgale uudisega «Vaata, kuidas bikiinimodell bikiinid koju unustas»?

Andsin Taisto Liinidele Postimeheni jõudnud süüdistustest teada laupäeval. Helistasin, proovisin klienditeenindusele selgitada, et tegemist on olulise teemaga ja soovin saada kelleltki kommentaari. Mul paluti saata e-kiri, millele lubati vastata esmaspäeval. Esmaspäeva hommikuks vastust ei olnud. Helistasin uuesti ja sain jutule Taisto Liinide esindajaga.

Ettevõtte esindaja tunnistas, et oli lugenud nii minu kirja kui artiklit pühapäeva hommikul. Vastamise asemel leidis ta aga, et sellise teema avaldamisega oleks võinud esmaspäevani oodata. Iroonilisel kombel ei olnud aga ka esmaspäeval seesama isik mulle endiselt vastanud ning lõunal ise talle helistades ei osanud ta endiselt juhtunut põhjendada. Põhjusena toodi välja, et nädalavahetusel tööd ju ei tehta.

Mõistan, et puhkuseaeg on oluline. Inimlikult mõistan ka seda, et Taisto Liinid saavad iga päev tädi Maalidelt süüdistusi, kuidas bussijuht võttis mõne kurvi liiga äkiliselt või unustas reisijatele «Tere hommikust!» öelda.

Ma ei mõista aga, kuidas lugedes enda ettevõtte kohta käivaid süüdistusi, kus liiga tehtud teistest nõrgematele, ei teki vähimatki huvi võtta oma päevast viis minutit ja uurida bussijuhilt telefoni teel, mis siis ikkagi juhtus. Ei mõista, kuidas saab enne asja uurimist süüdistada ajakirjanikku bussis viibinud pealtnägija sõnade vahendamise eest. Eriti kui hiljem selgub, et ka bussijuht ise tunnistab üle piiri minekut.

Nii kaua kuni meil on inimesi, kes vastavad naerdes «see ei ole oluline teema,» ei aita minu heietamine tolerantsuse teemal kedagi.

«Palun tehke midagi, et sellist vastikut diskrimineerimist normaalseks ei peetaks,» lausus ebaõiglast käitumist kõrvalt vaadanud naine. Ma tahaks praegu kaasa tunda bussijuhile ja Taisto Liinide esindajale, sest äkki oli neil lihtsalt stressirohke päev. Veelgi rohkem tahaks aga, et ka nemad suudaksid lahmimise asemel inimlikult suhtuda nii puuetega inimestesse kui ajakirjanikesse.

Nii kaua kuni meil on inimesi, kes vastavad naerdes «see ei ole oluline teema,» ei aita minu heietamine tolerantsuse teemal kedagi. Eesti inimesed saavad isegi aru, kuidas kõigi ees üle bussi hüütud laused «Kes on puudega peal, kes on puudega peal?» ei ole aktsepteeritavad. Vaid avalikku häbiposti panek võib suhtumist muuta.

Kui mitte, siis vähemalt saavad kogu loo üle rõõmustada kommunikatsiooni õppejõud, sest elulistesse näidetesse lisandub üks piltilus lugu sellest, kuidas veel 21. sajandil eksisteerib ettevõtteid, kellel igasugusest mainest sügavalt ükskõik.