/nginx/o/2018/09/06/11393274t1hf41d.jpg)
Järgmise aasta 4. aprillil saab NATO 70-aastaseks. Kuigi allianss on oma ajaloo vältel näinud palju väliseid ja sisemisi konflikte, võib praegune olukord kujutada endast küllap kõigi aegade rängimat kriisi, kirjutab Heidelbergi Ülikooli Ameerika uuringute keskuse teadlane Florian Böller.
Donald Trumpi «Ameerika kõigepealt» poliitika on seadnud kahtluse alla julgeolekukogukonna tuumiku enda: artikli 5 ja mitmepoolse koostöö põhimõtte. Trumpi natsionalistlik kurss tähendab seda, et Euroopa partneritel tuleb saada iseseisvamaks, tugevdades julgeoleku- ja kaitsealast koostööd ning investeerides rohkem oma relvajõududesse. Paljud eurooplased näevad Saksamaad kui juhtriiki taolise uue vastutuse esirinnas. Ent leidub vähe märke sellest, et Saksamaa ühiskond tahaks taolise ülesande vastu võtta.
Hämmastav on kiirus, millega Donald Trumpi presidentuur on loonud ebakindluse ja usaldamatuse Atlandi-üleste liitlaste vahel. Vähem kui kahe aastaga on Trump taandunud Pariisi kliimakokkuleppest, asendanud läbirääkimised Atlandi-ülese kaubanduskokkuleppe TTIP teemal kaubandussõjaga Euroopa vastu ning tühistanud tuumakokkuleppe Iraaniga. Kõik need poliitilised algatused kujutasid endast olulisi Atlandi-üleseid projekte, mis tõid Euroopa ja USA majanduse ning julgeoleku teemadeks kokku. Trumpi NATO poliitika kujutab endast aga veelgi suuremat ähvardust. Möödunud aasta Brüsseli tippkohtumisel keeldus ta esialgu tunnistamast NATO artikliga 5 seotud kohustusi, seega sätet, et kõik NATO liikmed kaitsevad üksteist rünnaku korral, ning kui Trump seda siiski tunnistas, siis väitis ta, et NATO Euroopa liikmed kohtlevad USAd ebaõiglaselt. Sel aastal ähvardas Trump koguni USA taandumisega NATOst, kui eurooplased ei hakka rohkem kaitsele kulutama.
Vähem kui kahe aastaga on Trump taandunud Pariisi kliimakokkuleppest, asendanud läbirääkimised Atlandi-ülese kaubanduskokkuleppe TTIP teemal kaubandussõjaga Euroopa vastu ning tühistanud tuumakokkuleppe Iraaniga.
Samas kui nimetatud nõudmine pole kuigi uus, on siiski pretsedenditu tema ähvardus, et USA «hakkab tegema oma asju». Seejärel antud intervjuus näis Trump olevat ignorantne NATO kollektiivkaitse põhimõtte suhtes, kui temalt küsiti, miks peaks USA kaitsma Montenegrot, NATO uusimat liikmesriiki. Rohkem kui pikaajaliste liitude hoidmise üle tunneb Trump muret suhete taastamise üle autokraatlike juhtidega nagu Vladimir Putin või diktaatoritega nagu Kim Jong-un. Trumpi mõju hinnates on oluline mõista, et Atlandi-ülene kogukond loodi ühtsetele väärtustele tuginedes ning et kollektiivkaitse põhimõte sõltub vastastikusest usaldusest ja usaldusväärsetest kohustustest. Kui need «pehmed» elemendid on taandumas, siis ohustab see alliansi alustugesid.
Saksamaal võib kasvavat usaldamatust USA suhtes näha paljudel tasanditel. 2017. aasta mais teatas Saksamaa kantsler Angela Merkel, et möödas on ajad, kui Euroopa võis julgeoleku kontekstis teistele tugineda. Sarnaselt selgitas välisminister Heiko Maas 2018. aasta juunis, et Trumpi käitumine «raputas meie meelekindlust võidelda koos USAga mitmepoolsuse ja reeglitepõhise maailmakorralduse eest». Arvamusküsitlused näitavad samuti usalduse sügavat langust Ameerika Ühendriikide suhtes. Vastavalt 2018. aasta mais korraldatud küsitlusele, mille viis läbi Politbarometer, näevad sakslased Hiinat ja Venemaad usaldusväärsemate partneritena kui USAd.
Euroopa vastus sellele olukorrale on saada rohkem iseseisvaks julgeoleku kontekstis, nagu on välja pakkunud nii Merkel kui ka Prantsusmaa president Emmanuel Macron. Ent vähemalt Saksamaa puhul on mitmeid märke, miks seda võib olla kergem öelda kui teoks teha.
Esiteks, Saksamaa relvajõud on äärmiselt halvas seisus. Pärast aastatepikkust kaitse-eelarvete kärpimist tublisti NATO kahe protsendi suunisest allapoole ning kulukaid sõjalisi missioone välismaal on Bundeswehr veel vaevu suuteline täitma oma põhilisemaid ülesandeid alliansi raames. Lisaks rahastusele kogeb Saksamaa sõjavägi raskusi ka sõdurite värbamise, suuremate kaitsealaste investeeringute haldamise, hangete ja küberturvalisuse teemaga.
Teiseks, samas kui paljud Saksamaa poliitikud nõustuvad, et Bundeswehr on alarahastatud, esineb NATO kahe protsendi eesmärgi täitmise osas ka suurt vastupanu, eriti vasakpoolsete parteide leeris. Pidades silmas poliitiliste jõudude praegust vahekorda, on ülimalt ebatõenäoline, et Saksamaa suudaks oma kohustusi peatselt täita.
Kolmandaks, mis on veel kõige olulisem, Saksa ühiskond avaldab vähe toetust Saksamaa juhtrollile julgeoleku- ja välispoliitikas. Saksamaa traditsiooniline vastumeelsus on suutnud külma sõja lõpu üle elada ega ole muutunud isegi Putini agressiivset käitumist Ukrainas või Trumpi «Ameerika kõigepealt» doktriini silmas pidades. Kui küsiti, kas Saksamaa peaks oma NATO partnereid kaitsma juhul, kui Venemaa peaks minema sõjalisse konflikti mõne teise liikmesriigiga, toetasid jõu kasutamist vaid 40 protsenti. Selle 2017. aasta Pew Researchi küsitluse kohaselt on Saksamaa ainuke NATO riik, kus artikli 5 stsenaariumi korral lükkab enamus oma liitlaste kaitsmise tagasi.
Trumpi poliitika võib osutuda vajalikuks äratuskellaks eurooplastele, et nad jõuaksid lõpuks kaitsekogukonna ammu seatud eesmärgini. Ent see Euroopa integratsiooni järgmine samm ei tule tasuta, eriti pärast seda, kui Suurbritannia ei ole enam Euroopa Liidu liige.
Kaitsealased investeeringud, sagedasemad õppused koos Euroopa partneritega ning relvajõudude parem integratsioon võtavad nii aega kui rahalisi ja poliitilisi ressursse. Suurem välis- ja kaitsepoliitika alane koostöö peab käima käsikäes jätkuva poliitilise koostööga, et vältida Euroopa lõhenemist seestpoolt. Majanduspoliitikat või migratsiooni silmas pidades tuleks Saksamaal tasakaalustada sisemaised vajadused Euroopa ootustega. Ukraina kriisi võib vaadelda kui võrdluspunkti. Tegelikult võtsid eurooplased juhtrolli läbirääkimistel Minski kokkulepete üle, jätkasid ühel häälel rääkimist Venemaa vastaste sanktsioonide teemal ning kinnitasid noorematele liikmesriikidele, eriti Baltimaade liitlastele, veelkord üle, et NATO artikkel 5 on ikka veel jõus. Ameerika ilmse taandumise tõttu oma traditsioonilisest rollist Euroopa julgeoleku garandina tekkinud lünga täitmiseks on siiski vaja märksa rohkemat. Saksa poliitikutel tuleb veenda avalikkust Euroopa kõikehõlmavas tähtsuses, et hoida vabadust ja julgeolekut omaenda vahenditega.
Artikkel on rahastatud Saksa saatkonna poolt koostöös Eesti NATO Ühinguga. Artikkel sisaldab ainult autori enda vaateid. Lugu on osa koostöös Eesti NATO Ühinguga ilmuvatest arvamusartiklite sarjast.