Georgi Beltadze: riigireetmise kunst

Deniss Metsavas. Foto: Tairo Lutter / Postimees

Spioonikirjanik John le Carré, kes on olnud nii MI5 kui ka MI6 hingekirjas, seletas aasta alguses Ameerika telesaatele «60 minutit», kuidas satutakse tööle eriteenistuste heaks: «Mida värbajad inimestes nende salamaailma kaasamiseks otsivad, on enam-vähem sama, mis oli minul. Ma ei seisnud paigal, otsisin asutust, mis vaataks minu järele. Minus oli natuke vargalikkust. Teadsin, kuidas see käib.»

Küllap oli sama lugu Deniss Metsavasega, riigireetmises kahtlustatava kaitseväe peastaabi töötajaga. On veel saladus, millele idanaabri luureteenistus temale lähenedes rõhku pani. Aga tema käitumisel võib olla mitu põhjust. Herman Simmil oli põhjuseks raha ja tunnustusvajadus. Tema «kolleegil» Aleksei Dressenil peaaegu sama, lisandub pettumus teenistuskäigus. Kuigi vene taust annab nendes juhtumites tooni, tasuks näha ka kõigi nende isikute seotust KGBga. Jah, «meie» majoril otseselt seda pole.

Ent Metsavase puhul on mõeldud võimalusele, et operatiivse lähenemise taga oli tema isa Pjotr Volin. See tundub mõistuspärane. Oli ju perepea vormiliselt endine kagebiit (töötas nõukogude ajal piirivalveteenistuses, mis allus KGB-le, niisiis tehti seal samuti tutvust eriteenistusemaailmaga). Omaette küsimus on, kas ta tegeles pärast Eesti taasiseseisvumist asukohariigis ka salajase agentuur-operatiivtööga. Ent tema truuduses Kremlile ei saa olla mingit kahtlust. Arvestades tema ja ta isa tausta (Teises maailmasõjas partisanide reserv ja hiljem operatiivgrupi liige – lühidalt NKVD), võib öelda, et tegu on n-ö kommunistliku eliidi esindajaga. Seda koos vene verega hinnatakse teisel pool Narva jõge siiani, ja väga.

Mõtlemisainet pakub küsimus, kas Eesti kui n-ö rinderiik peaks hakkama ka teatud meelsust jälgima.

Millega võis isa oma poega kõlvatule teele suunata, võib teadaolevate andmete põhjal ainult oletada. Teame, et Metsavas tahtis juba lapsena saada sõduriks. Otsustades tema sõnade järgi mõni aasta tagasi venekeelses Postimehes ilmunud artiklis «Meie aja kangelased», ta lausa põles soovist lahingusse minna. «Kui 17 aasta jooksul sõjaväelane näeb sõda ainult uudistest või kinos, siis see on sama hea, kui jalgpallur treenib terve elu, aga mitte kunagi ei pääse väljakule.» Ajaliselt klapib Afganistanist kojutulek koostöö alustamisega venelastega. Ent adrenaliinipuudus ei tähenda muidugi, et see oligi ajend koostööks GRUga – vaenuliku riigi sõjaväeluurega.

Oleks naiivne arvata, et selliseid juhtumeid rohkem ei tule. Seos KGBga on paljudel riigiteenistujatel ikka veel olemas. Mõtlemisainet pakub küsimus, kas Eesti kui n-ö rinderiik peaks hakkama ka teatud meelsust jälgima. Lühikese taasiseseisvusaja kohta on nii mitu leket väikese riigi jaoks liiga palju. Seni ei ole seda tehtud. See siin on demokraatliku korraldusega maa ja iseenesestmõistetavalt pole meil sellist ideoloogilist diversiooni maha suruvat mehhanismi erinevalt tugeva võimuvertikaaliga Venemaast, kus isegi nn liberaalid ja opositsioon ilmutavad pistrikutaolist suhtumist välispoliitika asjadesse.