Juhtkiri: solvunud kampsunite erakonna lõpp?

Vabaerakond. Foto: Elmo Riig / Sakala

Mõjub ärritavalt, kui teile öeldakse, et istuge te vaikselt nurgas ja tegelge oma asjadega, meie teame, kuidas on vaja, me oleme suured spetsialistid. Pärast vaatad, et mitte midagi ei toimu. Siis tekib nähtus, mille prantsuse filosoof Pierre Rosanvallon ristis «kontrdemokraatiaks». See on olukord, kui deemos ei saa ise otsuseid vastu võtta, sest süsteem on nõnda üles ehitatud, kuid annab see-eest süsteemile väga valusalt vastu nina. Eilsed Rootsi valimised on selles mõttes oluline lakmustest: kas viimaste aastate poliitiliste huligaanide laine näitab tagasitõmbumise märke või mitte. See omakorda sõltub sellest, kas lihtsast inimesest ja tema probleemidest viimastel kümnenditel tugevasti võõrdunud establishment on juhtunust õppinud või mitte.

See kõik puudutab ka meid Eestis. Meie test toimub tuleva aasta 3. märtsil. 2015. aasta riigikogu valimised jäid meelde just nimelt tänu protestihäältele. Kusjuures olukord oli väga huvitav, sest peale solvunud valijate – nendesamade, kel soovitati rahulikult nurgas istuda, kuni kuluaarides asju aetakse – leidus ka arvestatav hulk solvunud poliitikuid.

Neist oli aasta varem moodustunud isegi erakond. Selle tuumikuks kujunesid solvatud ja IRLis endise poistebändi poolt kõrvale tõrjutud kampsunid ehk vanad isamaaliitlased, kellega lõid punti ka mõned niinimetatud vabatmehed. Seltskond oli kirev, raske oli leida neid siduvat agendat või ideoloogiat, kuid sellegipoolest leiti tänulikud valijad, kelle hulgas oli nii traditsioonilisi Isamaa toetajaid kui ka protestimeelsed, tänu kellele saadi riigikokku kaheksa mandaati.

Vabaerakonna põhiline häda seisneb selles, et riigikogu valimiste vahele jäänud nelja aasta jooksul ei suudetud kujuneda traditsioonilises mõttes erakonnaks, vaid jäädigi solvunud kampsuniteks. Pole selle erakonna tegemistest peaasjalikult muud kuulda olnud kui nende omavahelisest kraaklemisest, mis viimastel nädalatel väga valjuks on muutunud. Ei kujunenud sellest uut Isamaad, ehkki ka praegusel Isamaal – mis on Kremli võimupartei sõpruserakonna kaassõitja rollis – pole endise Isamaaga peale nimega midagi ühist.

Vabaerakonna põhiline häda seisneb selles, et riigikogu valimiste vahele jäänud nelja aasta jooksul ei suudetudki kujuneda traditsioonilises mõttes erakonnaks, vaid jäädigi solvunud kampsuniteks.

Tõenäoliselt pürivad viimased siiski tuleval aastal suure hädaga üle valimiskünnise. Vabaerakonna puhul tundub viimaseid nädalaid arvesse võttes tõenäolisem, et toimekam osa selle liikmetest hajub teiste erakondade vahel ning alles jäänud tomp põrub märtsikuistel valimistel. Juba ammu on läinud endised vabatmehed eesotsas Artur Talvikuga, kes on inimesena tore ja meeldiv, kuid poliitikuna pehmelt öeldes mitte eriti edukas, mõjudes isegi Vabaerakonna mitte eriti stabiilses koosluses pigem destruktiivsena.