Valgamaal 20 aastat kirjakandjana töötanud ja tänavu Valgetähe teenetemärgi pälvinud Liia Piho kirjutab vanavanemate päeval, et on liiga sageli näinud, kuidas lähedased oma eakad sugulased unustavad ja kuidas viimased üksinduses nukralt aega veedavad.
Eakate ja üksikute inimestega olen juba väiksest peale tegelenud. Olen neljalapselisest perest. Käisime pidevalt vanakesi külas aitamas – heinateol või kartulivõtul. Karjas käies jooksin heinamaa ääres olevasse tallu, kus üksik vanainimene oli, niitsin seal kähku vikatiga muru peal heina ära ja jooksin siis karja juurde tagasi või kitkusin vahepeal aiamaad. See hoolimine ja aitamine on mul veres.
Praegu postiringil on mul neli-viis eakat, üksikut, kes ootavad mind iga päev. Pühapäeval sai just ühel memmel kartulivarred pealt ära trimmerdatud, ennem palus üks üksik tädi vaadata kaevu, kas vett on veel jäänud selle põuase suvega. Peale tööd võtsin taskulambi kaasa ja sai kontrollitud veetaset, ütles, et ei julge enam pesu pesta. Vett õnneks jätkus ja eakas tädi oli ülejärgmine päev nii rõõmus, et puhas pesu jälle selga sai.
Peamised teemad on tervis ja üksildus. Paljudel on lapsed ja lapselapsed, kuid nad elavad neist kaugel ja abi on vähe. Pensionid on väiksed, kõik elu väga kallis.
On saanud tekikotti väiksemaks õmmeldud, püksisääri parajaks tehtud. Ükskord küsis üks vanapapi, et ei tea, mis saab: põlved nii haiged, et ei jaksa trepist teisele korrusele juuksurisse minna. Ma võtsin siis juukselõikusmasina kaasa ja nii said juuksedki lõigatud.
Eelmine nädal üks memm tahtis hortensiat istutada, sest eluaja jooksul pole sellist lille olnud. Istutasin talle õue peale ja küll tal oli hea meel, et nüüd on kohe ilus õues istuda ja vaadata seda lille. Hekki on pöetud.
Mul on ju väga hea töökoht, sest saan erinevatel aegadel oma töö lõpetatud ja sellest olenevalt saan oma aega jagada. Üks papi oli mures, et auto ei lähe ülevaatuselt läbi – poritiib on ära roostetanud ja auguga ei lähe läbi, ütles, et teenindused on kallid ja käsevad uue poripleki panna. Vaatasin ta autot ja ütlesin, et sõida minu poole.
Panin augule pahtli peale, lihvisin ja värvgi sai peale lastud, ning auku ei olnud enam. Oh seda rõõmu ja sära silmades. Ma olen juba ise nii vana, et mul on lihtsalt elu õpetanud paljude asjadega hakkama saama. Võibolla on see kõik mulle kõrgemalt poolt antud. Olen ise ka väga tänulik. Kõigepealt kui abi vajatakse, siis mõtlen kõigepealt, et kas ma saan ise aidata.
Ükskord oli ühel papil elektrikaabel muru peal maas. Ütles, et peab maa sisse kaevama, aga temast seda kaevajat pole. Sain aega nädalavahetusel ja nii ma selle kaabli maasse kaevasin. Mul oli lihtsalt väga hea labidas.
Peamist teemad on tervis ja üksildus. Paljudel on lapsed ja lapselapsed, kuid nad elavad neist kaugel ja abi on vähe. Pensionid on väiksed, kõik elu väga kallis. Transporti linnaminekuks pole, bussijaama kõndida ei jõua, bussiliiklus hõre. Inimesed on üksteise suhtes kurjad ja õelad.
Maal on rahvast vähe, nad tuletavad vanu aegu meelde. Talvel tulevad aia peale, küsivad kuidas teeolud on, kas linna üldse saab minna. Rõõmustavad selle üle, et tervist vähegi on, et ilmad normaalsed on. Rõõmustavad, et aiavili sai võetud, rõõmustavad, et postiljoni näevad. Kurdavad muidugi, et lastel ei ole aega külas käia. Tihti on inimesi, kes on hooldekodusse viidud, kuigi vajaks lihtsalt teist inimest kõrvale (ei jõua pliiti kütta, puid tuppa tuua), aga lastel on linnas kitsas ja käivad tööl ning nii ongi ema-isa nõnda hooldekodus, nutavad, et on ülearused. Väga kahju on vaadata.
Mul endal jäi ema õde jaanuaris voodihaigeks, käin teda iga päev kolm korda 5 kilomeetri kaugusele hooldama, tõesti pingutan selle nimel, et ta ei peaks hooldekodusse minema, kuigi tal endal ühtki last pole. Tal on vähemalt hing rahul. Mul muidugi ka.
Kortermajade juures oli akna all kaks puust aiatooli, panin tähele, et ühel toolil oli paar lippi istudes katki läinud (mäda) ja pikemat aega ta seal nõnda oli. Võtsin auto peale ükspäev, viisin koju, lipid said vahetatud ja nõnda toimetasin siis tagasi.
Suure tee ääres oli üks jämeda varrega postkast maha murdunud (mäda), võtsin järgmine päev mootorsae kaasa, lõikasin mädad jupid ära, kaevasin maasse ja jälle kastil hea olla, muidu valgub veri pähe (postkastist oli kahju). Nende peremehed olid ikkagi noored inimesed, lihtsalt arvasin, et sellest ehk maailm paremaks saab.
Püüame olla sallivamad eakate suhtes. Kui me saaksime aru, et ka nemad on olnud samasugused noored, uljad ja tegijad nagu meie, noored. Müts maha nende ees!
Lihtsalt külas ma ei ole käinud oma vanakestel. Sellest nad saavad ka aru, et nii palju mul aega pole. Aga kuulata olen püüdnud neid ikkagi. Kui saja-aastane memm tuleb hilissügisel mulle vastu ja ütleb, et vaata külm ei olegi veel lilli ära võtnud ja kuidas siis minagi saja-aastane alla annab, siis selline asi annab jõudu ka mulle. Mida on minul viriseda, noorel ja tervel inimesel!
Tänu oma postitööle olen leidnud omale kalleid inimesi nii argielust kui oma kolleegide seast. Jäin sellel suvel ühest kallist sõbrast-kolleegist ilma, kes oli juba 80. Arvestasime teineteisega väga. Kui mul oli postiringil raske, siis helistasin talle ja ta andis nõu. Kahjuks nende kaotusega läheb ka endast midagi kaasa.
Olen just nendest vanadest saanud omale enesekindlust ja julgust teha midagi uut, et pean saama hakkama. Aga hullult kahju on, et mu vanad hakkavad teise ilma minema. Tegelikult kirjutasin juba seitsmendas klassis kirjandis, et omaealisi sõbrannasid mul pole, käin läbi eakate inimestega ja mu mõtlemine oli juba siis vanamoodne. Olen nagu ise olnud koguaeg vanainimene. Aga vanad on väärikad.
Püüame olla sallivamad eakate suhtes. Kui me saaksime aru, et ka nemad on olnud samasugused noored, uljad ja tegijad nagu meie, noored. Müts maha nende ees!
Iga inimene võiks püüda saada paremaks, kui palju on ilmas viha, millega nad lõhuvad iseennast. Paneme tähele ka teisi oma kõrval.
Olen üks noor vanainimene, aga ma mõistan neid ja tunnen nende raskustele kaasa.