Ülo Mattheus

FOTO: Erakogu

Suurele osale inimestest tähendavad uued poliitilised jõud ka lootust iseenda olukorda parandada. Nagu näitab poliitika, lootused surevad, uued jõud muganduvad ruttu süsteemi osaks, kirjutab Sirbis kirjanik Ülo Mattheus. 

Parlamendivalimised toovad peaaegu alati kaasa poliitika aktiviseerumise ja enamasti ka uute jõudude tekke. Nii nüüdki. Erakonna loomisest ja lähenevatel riigikogu valimistel osalemisest on teatanud Eesti 200, Artur Talvik ja Anzori Barkalaja on asutanud MTÜ Parem Ilm, oma kohta otsib suure toetuspotentsiaaliga Indrek Tarand, arenemas on liikumine «Kõik koos!» («Maksud Lätti»), mis organiseeris Läti alkoholiralli ja 20. augusti protestiürituse Kuusiku lennuväljal, vaikselt podiseb mõte luua erakond 50+ eakamate toetuseks, rohelised unistavad comeback’ist ja kõigi uute jõudude liitmisest rohelise mõtte alla jne.

Miks tekivad uued poliitilised liikumised ja erakonnad, olgu siis Eestis või ka mujal? Miks mingi osa ühiskonnast (või kriisihetkedel kogu ühiskond) ei ole rahul ühiskonna arengusuundadega? Ja seda ka olukorras, kui ühiskond on oma arengus paremal järjel kui eales varem, nii nagu see on Eestis. Miks on kadunud usk, et parasjagu võimul poliitilised jõud ja ka opositsioon parlamendis suudavad või soovivad midagi muuta?

Uute jõudude teke ei ole midagi tavatut ega apokalüptilist, vaid nähtus, mis käib demokraatliku ühiskonnaga kaasas. Uued liikumised on mootor, mis viib edasi või vähemasti ei lase langeda millessegi hullemasse. Nagu on öelnud lord Acton: võim kaldub korrumpeerima ja piiramatu võim korrumpeerib täielikult, mis tähendab, et korrumpeeruvat, vaid enda heaolule ja poliitilisele kestmisele keskenduvat võimu tuleb kogu aeg survestada. See sunnib end muutma ka vanu tegijaid ja uute suundumustega kaasa minema. Enamasti võetakse uute tulijate ideed üle ja rakendatakse need omaenda vankri ette. Lisaks laineharjal püsimisele saab nii ka uued tulijad rajalt maha võtta. Ühiskonna seisukohalt on aga protsess lõppkokkuvõttes positiivne: mingid nihked ja muutused pärast valimisi tulevad kindlasti.

Uute jõudude teke ei ole midagi tavatut ega apokalüptilist, vaid nähtus, mis käib demokraatliku ühiskonnaga kaasas. 

Põhjustest, mis tekitavad protestimeelsust ja toovad uued tulijad pildile, võib välja tuua viis. Need on võõrandumine, riigibürokraatia vohamine, koormav maksusüsteem, puudused sotsiaalsüsteemis ja hariduses ning kaugema visiooni puudumine ehk poliitika tsüklilisus. Siia lisanduvad mõistagi ka poliitikategijate isiklikud ambitsioonid, eelkõige nende, kes olemasolevates erakondades endale kohta ei leia. Vaatlen neid põhjusi veidi lähemalt.

Võõrandumine. See on paljuski emotsioon. Lõhe poliitilise eliidi ja rahvahulkade heaolus on paisunud sedavõrd suureks, et riivab osa ühiskonnagruppide õiglustunnet. Nii näiteks ei tundu poliitilise eliidi palgatase reakodanikule enam mitte suur, vaid astronoomiline: see erineb reakodaniku palgast mitmeid või koguni kümneid kordi, ja mitte protsentides, mis võiks olla normaalne. Seda õiglustunde riivet võimendab poliitilise eliidi elulaad, suurejoonelised vastuvõtud ja glamuur, mis tundub reakodanikule priiskav ja ebaõiglane, sest poliitilise eliidi puhul tuleb see kõik maksumaksja taskust. Poliitiline eliit elab kuskil paradiisimaailmas, millest reakodanikuni jõuab vaid natuke lõhna ja kumedat heli – teleülekanded ja klantspildid ajakirjanduses.

Priiskava eliidi palgateema (olgu või riigikogu liikmete puhul) on nagu lohe pea, mida on üritatud maha raiuda, aga mille asemele kasvab nagu muinasjutus mitu uut ja riigiteenrite, aga eriti omavalitsusjuhtide palk muudkui kasvab. Nii on mõne linnapea palk juba suurem kui riigi presidendil, riigile või omavalitsusele kuuluvate ettevõtete juhid aga suplevad avalikkuse silmis juba kullas.

Nii näiteks ei tundu poliitilise eliidi palgatase reakodanikule enam mitte suur, vaid astronoomiline: see erineb reakodaniku palgast mitmeid või koguni kümneid kordi, ja mitte protsentides, mis võiks olla normaalne. 

On vähe lootust, et eliit võiks parlamendis töötada tasuta või tagasihoidliku kompensatsiooni eest või et tippameteisse leiaks inimesi paari hõbemündi eest. Nii parandaks olukorda see, kui üldine palgatase tõuseks ja heaolu oleks suurem. See kõik ehk tuleb kunagi ühiskonna arenedes, aga see on siiski tulevik ega mõjuta praeguseid protsesse. Ajalikus maailmas, kus inimese elueast ei piisa kõigi muutuste äraootamiseks, jääb üle vaid protest. See pakub leevendust kohe, erinevalt inimväärsest pensionist, mis võibki jäädagi unistuseks, sest vananevas ühiskonnas pole enam võimalik pensioni maksta ja töötada tuleb surmani.

Koormav maksusüsteem on osa võõrandumisest. Heaolu nautiv riigivõim ilmselgelt ei taju, et maksud on Eestis ühelt poolt ebaproportsionaalselt suured (võrreldes kauba hinna ja eriti ühiskonna nõrgemate gruppide sissetulekutega) ning teiselt poolt riivavad inimeste õiglustunnet. Näiteks 1,3 eurot maksva bensiiniliitri hinnast moodustab maailmaturuhind vaid 35 protsenti, ülejäänu ehk kaks kolmandikku on kütuseaktsiis ja käibemaks.* Kallis kütus on aga kogu majanduse hinnatõusumootor. Heaolu nautiv eliit ja nende kehtestatud kõrged maksumäärad koosmõjus süvendavad ebaõiglustunnet veelgi. Valdav osa riigi kuludest läheb küll sotsiaalsüsteemile, tervisele ja haridusele, kuid see kõlab kurtidele kõrvadele, seda enam et ideaalist on needki valdkonnad kaugel.

Riigibürokraatia vohamine on samuti osa riigi võõrandumisest ning toonud kaasa suured valitsemiskulud ja paisutanud veelgi ebaõiglustunnet nende seas, kelle palk on väike või kes sõltuvad riigi toetustest. Õigusaktide ja regulatsioonide üleküllus on tekitanud olukorra, kus mis tahes asja lahendamine Eesti õigusruumis on muutunud keeruliseks, aeganõudvaks ja kulukaks, tasuda tuleb suuri riigilõive ja kasutada vajadusel ka õigusabi. Kohtuskäimisest on saanud kallis privileeg. Võõrandumise aspektist tähendab bürokraatia vohamine seda, et riik ja tema teenused on muutunud osale ühiskonnast kättesaamatuks luksuseks.

Kaugema visiooni puudumine on üks põhjustest, mis paneb tegutsema ühiskonna ärksamad inimesed ja lõpuks ka erakonda moodustama. On küll palju visiooniretoorikat, kuid lõpuks otsustab asja poliitiline pragmatism. Kuhu me siis ikkagi läheme ja millist riiki me tahame? On see rahvuslik Eesti, multikultuuriline Eesti, globaalmaailmaga kohanev Eesti? Ökoriik Eesti? EKRE on selgelt välja öelnud, et nende nägemus tulevikust on rahvuslik, eestikeelne Eesti. Mõnevõrra leebema retoorikaga kõneleb sellest ka Isamaa. Keskerakond ja sotsid räägivad pigem eestimaalaste multikultuurilisest Eestist ja globaalprotsessidega kaasaminekust, kuid ei söanda välja öelda, mida see täpselt tähendab. Üldisema retoorika järgi on see Eesti, kus kõigil on hea elada, sõltumata nende päritolust, nahavärvist ja keelest. Kindlasti ei ole see rahvuslik Eesti.

Siia vahele asetuvad ökoriik Eesti suund, mis näeb väärtustena Eesti puhast loodust, ökoloogilist majandust, maaelu ja maaturismi edendamist, ning maailmavaateliselt natuke ebamäärane kogukondlikkuse suund, mida esindab Artur Talvik ja veel teatud hulk tuntud visionääre. See tähendab ühiskonda, kus otsused sünnivad rohujuuretasandil, küla ja linnakogukondades, kust need liiguvad ülespoole ja mitte vastupidi, kui riik kehtestab reeglid ülevalt, altpoolt tulevat arvamust ära kuulamata. Kogukondlikkus tähendaks ka majoritaarset valimissüsteemi, kus esinduskogud (sh parlament) koosneksid kogukonna poolt valitud esindajatest (üks esindaja või proportsionaalne hulk esindajaid igast kogukonnast). Piltlikult kujutaks see endast elavat organismi, kus tervik sünnib rakkude koostööst. Sellel on selgelt utoopia ja idealismi tunnuseid, aga ideaalidel ja utoopiatel on see hea omadus, et need viivad kuhugi edasi, samas kui parteidele orienteeritud süsteem on suunatud selle säilimisele ja toiduahela püsimisele.

Suurele osale inimestest tähendavad uued poliitilised jõud ka lootust iseenda olukorda parandada. Lootus on suisa füsioloogiline vajadus nagu õhk, lootus annab jõudu elamiseks, on üks eluenergia allikaid. Seepärast ostabki inimene R-kioskist loteriipileti – äkki tuleb jackpot? Nagu näitab poliitika, lootused surevad, uued jõud muganduvad ruttu süsteemi osaks, olgu nad võimul nagu Res Publica või opositsioonis nagu Vabaerakond, ning taas tekib ruumi uutele.

Sellel on selgelt utoopia ja idealismi tunnuseid, aga ideaalidel ja utoopiatel on see hea omadus, et need viivad kuhugi edasi, samas kui parteidele orienteeritud süsteem on suunatud selle säilimisele ja toiduahela püsimisele.

Nii Res Publica kui ka Vabaerakonna mahakäimise põhjused on sarnased. Mõlemad tõid poliitilise eliidi hulka mingi koguse uusi tegijaid ja isegi kui nad pani liikuma teatud idealism, muutmise vajadus, vaibus see kiiresti erakondade sisekriisi. Koos valimistega jaotati ära kohad toiduahelas: erakonnaliikmed jagunesid nendeks vähesteks, kes said meepoti juurde, ja nendeks paljudeks, kes ei saanud ning kelle hulgast omakorda mingi osa tundis end ärakasutatuna. Res Publica puhul puudutas see paljusid loomeinimesi ja taageperalikke mõtlejaid, kes olid selle liikumisega siiras usus kaasa läinud. Res Publica näiline idealism asendus kiiresti pragmatismiga, selle fassaadi alt tuli nähtavale poliitikategemise tuttav ja kulunud nägu – iha võimu ja glamuuri järele. Nii on, et idealism ja entusiasm, mis uusi jõude toidab, saab kiiresti otsa nagu armumine, mis kestab lühikest aega. Järele jääb vaid riigi­eelarve toetusraha, millega saab minna uuele ringile ja uusi kosilasi otsida. Teisel ringil pole armastus enam oluline.

Kuidas üldse saab läbi viia põhja­panevaid muudatusi, mille läbiviimine kestab kauem kui parlamendi ühe koosseisu tööperiood ning mis on ebapopulaarsed, kärbivad poliitilist toiduahelat ja vähendavad eliidi privileege? Niisuguseid eesmärke on uutel tulijatel lihtne seada, kuid võimule saades tuleb neil hakata sõlmima kompromisse teistega ning neid kompromisse ka õigustama, mis viib laveerimise ja ideede mandumiseni. Võim rikub inimesed ära ning kõigil poliitilistel jõududel tuleb tegelda sellest põhjustatud sisekriisidega.

Kuskil seal poliitikategemise sees aga miski keeb ja podiseb. See tähendab alati ka muutusi: kartul läheb pehmeks ja porgand ei krõmpsu enam hamba all. See ühepajatoit jõuab meie kõigi lauale. Uute tulijate roll on lisada värsket tilli ja sibulat. Võib-olla ka tsipake kriitikasoola ja lootusepipart. Nii saab pajaroog maitse ja poliitika mõtte. Vähemasti ühe söögikorra jagu.

* Alan Vaht, Kütusemüüja selgitab: tanklaketi marginaali arvelt käib armutu võidujooks hindade üksteise võidu langetamiseks. – EPL/Delfi 15. VIII 2018.