Mis seal salata, see oli paras üllatus, kui Jaan Ruus eilsel PÖFFi avatseremoonial «Sügisballi» siinse filmiajaloo parimaks mängufilmiks kuulutas. Just sellise tulemuse andis 32 filmist kirjutava inimese küsitlus, mille võttis lähenevat eesti filmi sajandat sünnipäeva silmas pidades ette Eesti Filmiajakirjanike Ühing.
Üllatus selles mõttes, et ajaline distants, mida on vaja ühe või teise teose sisulise kunstikaalukuse hindamiseks, rääkimata nimetamisest ajaloo kõige säravamaks pärliks, pole «Sügisballi» puhul veel kuigi pikk, napilt viis aastat. Teame ju, kuidas «Hukkunud Alpinisti hotell» kaasaegses kriitikas tümitada sai, nüüd aga, palun väga, hoiab edetabelis kõrget 8. kohta.
Või vastupidi, «Head käed» pääses esimese eesti mängufilmina nimekale Berliini filmifestivalile, Panorama programmi, võitis seal koguni kaks preemiat, aga Postimehe küsitluses, mille eesmärk oli välja selgitada viimase 20 aasta olulisemad linateosed, jäi hoopiski tähelepanuta.
Mis ei tähenda mõistagi seda, et see halb film oleks. Lihtsalt iga aeg valib ise oma kangelased.
Igal juhul on Eesti film 100 saanud väljakutsuva avalöögi.
NB! Ärge saage minust valesti aru – minu sportlikus esikümnes võitis «Sügisball», kõrge viienda koha, esimene oli «Kevade». Kümne aasta pärast teeme seda loodetavasti uuesti.