Väikese inimese lahkumine

Foto: A.Peegel

Taas kord elab Eesti ühiskond läbi šokki, tundes kaasa ühele perele ja tajudes, et igaüht meist võib äkki tabada traagiline õnnetus. Kui habras ikkagi on elu! Kindlasti polnud Eesti ühiskonnas kedagi, kelle hingest poleks valus piste läbi käinud, kuuldes pisikese poisi hukkumisest. Miks ometi? Mida oleks saanud teha, et noor elu poleks katkenud? Mida saame teha, et rohkem midagi niisugust ei juhtuks? Leina puhul igati normaalsed küsimused.

Võib-olla tundus kohati ülereageerimisena, et juba järgmisel päeval läks lahti rabelemine. Aga seegi on leina puhul loomulik, et lausa peab midagi tegema, et ei istutaks jõuetult, käed rüpes. Tuleb minna, kas või redeleid saagima. Selge, et midagi pidi valesti olema, kui lasteaias, mis peab olema sajaprotsendiliselt turvaline, võis laps surma saada.

Neile, kes pole ammu lasteaedades käinud, võib viimastel päevadel räägitu põhjal jääda mulje, et lasteaiad on ühed koledad paigad. Tegelikult näevad lasteaiad hoolimata kroonilisest rahapuudusest siiski värvilised ja sõbralikud välja. Mis hinnaga, seda teavad lasteaiatöötajad ja ka lapsevanemad.

Vaatamata sellele, et selle mõõtmatult vastutusrikka töö eest makstakse lasteaiaõpetajatele närust palka, on igal aastal ehk isegi sadu noori tüdrukuid, kes seda ametit õppida soovivad. Kui mitte kõik, siis enamik lasteaiaõpetajaist ja -tädidest on oma tööle väga pühendunud. Need, kelles pole piisavalt armastust väikese inimese vastu, lahkuvad varem või hiljem.

Ka Laagna lasteaia väikese poisi kasvataja oli aastakümnete jooksul sadade väikeste inimeste saapapaelu sidunud ja neile tähti õpetanud. Üks kommentaator kirjutas, et seda eakat õpetajat tundes oli ta juba ammu enne õnnetust mõelnud, et niisugust inimest tuleks elutöö eest esile tõsta. Korraga pole seda kõike justkui olnudki...

Eesti lasteaedades on okupatsiooniajaga võrreldes ühte-teist muutunud, vanad mänguasjad on vahetatud teistsuguste vastu ning vanad turnimispuud ja liurajad oma enamasti leidnud tee vanametalli hulka.

Aga enamiku lasteaedade rühmad on ikka niisama suured kui 20–30 aastat tagasi ja üks kasvataja peab ikka sageli rohkem kui 20 põngerjale isiklikku tähelepanu pühendama. Kui nii mõelda, on see lausa ime, et lasteaedades juhtub vaid paar protsenti kõigist väikelastega toimunud õnnetustest.

Kui kõikvõimalikest põhjustest, mis traagilise õnnetuseni viisid ja mille üle on ohtralt arutletud, seda peamist välja otsida, siis võib see olla just liiga suur laste hulk, kes on jäetud ühe kasvataja kantseldada. Psühholoogid teavad, et üks inimene suudab korraga tegeleda vaid seitsme-kaheksa inimesega. Ka Eestis on lasteaedu, kus püütakse võimalikult palju jagada lapsi väiksematesse gruppidesse, aga kuidas seda ühe kasvatajaga saavutada?

20 lapse juures peaks olema kolm selleks koolitatud õpetajat. Võimatu? Aga ehk ei peaks nii mõtlema, ehk peaks otsustama, et just nii peabki olema ja selleks tuleb ka raha leida. Nii linna ja valla kui ka lapsevanema taskust. Küsimus pole ju ainult selles, et nii suudavad kasvatajad lastel paremini silma peal hoida, vaid ka selles, et väike laps ei väsiks päeva lõpuks ega tunneks end vaid lärmava karja osana.

Rikkamatel vanematel, kelle rahakott kannatab välja sadu eurosid lasteaiatasu kuus, on võimalus viia oma silmatera eralasteaeda, kus ongi kümme last ja mitu kasvatajat. Kas see peab ainult rikaste privileeg olema?

Igast traagilisest juhtumist tuleb õppida ja kindlasti ka selle väikese inimese eluküünla kustumisest.

Aga hoidku selle eest, et asjalike otsuste asemel jääme kuulma poliitilist kemplust, kes kellele kui palju raha andmata jättis. Nii ei ole ilus, nii ei tehta!