/nginx/o/2011/11/17/840580t1h42ef.jpg)
Alustaksin mõtetega pisikesest poisist, kes lahkus meie seast üleeile. See on kõige hullem asi, mis saab lapsevanemaga juhtuda ja selle emotsiooni sügavust ei tea keegi peale nende, kellega see õnnetuseks juhtunud on. Ma soovin neile kogu hingest jõudu edaspidiseks!
Mul endal on neli last, kaks kooliealist ja kaks pisipõnni. Oma kolmandat last hoian suurtest lasteaedadest ikka veel eemal, kuigi ta on juba kolme ja poole aastane. Kuidas küll saavad kasvatajad-õpetajad hakkama kahekümne aktiivse, eri iseloomu, eri soovide ja kommetega lapsega? Pigem on see nagu karjatamine.
Ma ei heida kasvatajatele midagi ette, ma usun siiralt, et nad annavad endast parima, et nad armastavad neid lapsi ja suhtuvad neisse kui oma asendusvõsukestesse, kuid ka nemad on inimesed. Siiski vaid inimesed!
Olen viimaste aastate jooksul kuulnud palju lasteaedadega seonduvat ning see, mida inimesed räägivad, on uskumatu, et mitte öelda ulme. On lasteaedu, kus tuul puhub niimoodi aknast sisse, et kardinad lendlevad toas, need lendlevad ka pärast aknavahede täistoppimist, pärast teipimist ja akende talvekuudeks kinninaelutamist.
On lasteaedu, kus nõutakse, et lapsevanemad ise tooks WC-paberi, sest juhataja on selgelt öelnud: meil ei ole raha. Tean ka viisakaid ja alandlikke pöördumisi lastevanemate poole, kui palutakse õppevahendeid, mänguasju, mööblit jne.
Ja samas on need ju lasteaiad, mille järjekorrad on meeletud ning ainult õnnelikud saavad oma lapsed sinna panna.
Otsustasin avada oma lastepäevahoiu. Panin idee teostamise alla kõik säästud, isegi pulmakingiks saadud raha. Tegin ise koha, kus on alati soe ja korras ning kus minu lapsega saadakse tegeleda personaalselt. Seal on kümme last ja kaks kasvatajat.
Aga enne asjaajamist pidin tõsiselt mõtlema, kas suudan täita kõiki neid nõudmisi, reegleid ja ettekirjutusi, mis riik minult nõuab. Sain oma pisikese päevahoiu avatud aastaga.
Õnneks aitas mind ka EAS. Päevahoidude teenus on kallis, sest sissetulekud peavad katma kõik väljaminekud. Rent, küte, söök, palgad jne. Praegu elame täpselt nulli, kuigi lapsi on palju. Riik saab maksutulu.
Kuidas saab nii olla, et pisike päevahoid peab täitma väga karme nõudeid, samal ajal kui asutused, kus käib mitu korda rohkem lapsi, ei pea või ei saa täita isegi poolt sellest?