Ilmar Raag: suuremeelsusest ja hirmudest

Telemees Ilmar Raag Foto: Mihkel Maripuu

Ma räägin tühisest asjast. Eestimaal on tõsisemaidki probleeme, ent ometi, millal te viimati olite suuremeelne? See ei ole paljalt retooriline küsimus. Ka ma ise jään mõtlema päheturgatanud küsimuse ootamatusest. Suuremeelsus tundub enam olevat seotud romantilise üllameelsuse kontseptsiooniga, millel nüüdisajas ei ole palju kohta. Seepärast meenubki mulle esimesena üks ammune lugu.

Tegemist on eksootilise looga. Vene kultuuris täitis eksootika kohta 19. sajandil Kaukaasia, mida Vene impeerium samal ajal vallutada püüdis. Kaukaasiast kirjutavad järjepanu nii Puškin, Lermontov kui ka Tolstoi.

Nende kõigi puhul on huvitav, kuidas nad näevad mägilasi, kes vormiliselt on nende impeeriumi vastased. Nii käib kõikidest tekstidest läbi teatud metsikuse teema, aga samas on vene romantikud valmis oma vastaseid ka tunnustama.

Nii sünnib «Kaukaasia vangi» teema. Lugu, mis mind huvitab, valmis 1975. aastal Gruusiafilmis. See on lugu Vene ohvitseridest, kes satuvad tšetšeenide kätte vangi. Tšetšeenid ei kohtle vangilangenud venelasi sugugi hästi. Ibrahim, kes neid valvab, on ise kaotanud venelastega võideldes kaks poega ja seepärast võib mõista tema viha.

Kummatigi suudab vähemalt üks neist venelastest trotsida kõiki vangisoleku alandusi ja säilitada hirmupõlgava väärikuse. Ta saab isegi sõbraks Ibrahimi lapselapsega ja oma visadusega võidab ta lõpuks ka mägilase kõrgi tunnustuse. Ometi ei loobu venelane iial põgenemisplaanist. Ja kui ta haigena ja jalast haavatuna põgenema pääseb, algab tagaajamine.

Olukord on traagiliselt ebavõrdne, sest kurnatud ja lonkavast venelasest ei ole vastast mägilastele hobustel. Eks see aadlikust ohvitsergi saab aru, et ta jooks on joostud, aga ta jätkab ikka veel edasikomberdamist. Ibrahim tõstab püssi palge ja... langetab selle siis. Ehkki tegemist on vaenlasega, tunnistab mägilane, et see mees on vähemalt sama vapper kui ta ise.

See film pani mind poisikesena pikalt mõtlema, sest suuremeelsuse kontseptsioon tundub ju nii loomuvastane. Kõige lihtsam suuremeelsus peitub tihti elementaarses viisakuses, sest kui härrasmees daamile ukse avab, siis loovutab ta tugevamana eesõiguse esimesena siseneda.

Ometi ei mahu viisakus suuremeelsuse alla, sest tegemist on tihti konformistliku rituaaliga, mida sooritatakse, sest vastasel korral võib ebaviisakat inimest tabada üldsuse hukkamõist. Kõige sagedamini on aga viisakusžestid tehtud harjumusest. Suuremeelsuse eelduseks on aga vabadus otsustada. Kui puurida seda liitsõna, siis leiame sealt kaks osa: «suur» ja «meel», nii et viimane tähendab tegelikult vaimu.

Ei olegi olemas suuremeelsust ilma vaimusuuruseta, mis suudab teist inimest vaadelda ilma hirmuta, sest iseendas ollakse kindlad. Seepärast lubabki suuremeelne rüütel mahakukkunud vaenlasel uuesti püsti tõusta, sest noa selgalöömisega kangelasi ei sünni. Kui soovite, siis on õigus ka ühel teisel kõnekäänul, mis ütleb, et suuremeelsus on aristokraatide põlgus. Suuremeelsuse vastand on aga lihtsalt väiklus.

Kuid räägime nüüd eesti vaimust. Jah, meie identiteedil on varuks lugusid vaprusest ja kangekaelsusest. Nii nagu igal teisel rahval, on olemas meie oma enesepiitsutuse diskursus ahnusest, egoismist ja rehepaplusest, aga nii nagu meie oma vaeslapse lugudes ei ole päris oma kuningaid, nii on meil ka vähe lugusid suuremeelsusest. Õigupoolest tänapäevast ei meenu mulle esimese hooga ühtegi... See termin ei ole Eestis eriti populaarne.

Parimal juhul räägitakse tolerantsist, kuid suuremeelsus tundub kriisist ja väljasuremise hirmust tabatud rahvale peaaegu anakronismina.

Räägime siis hirmust ja valust. Need teemad on palju kodusemad. Kummatigi tundub mulle, et meie kui igavese ohvri saaga on jõudnud väiklusesadamasse. Aasta tagasi arutasin ühe prantsuse näitlejannaga, miks on tema tegelane meie filmis kohati nii ebaratsionaalselt tige.

«Ta ei ole tige,» vastasin ma tõelise eestlasena, «ta on lihtsalt õnnetu. Ja õnnetud inimesed ei ole alati heatahtlikud.» Väga tihti ju usub õnnetu inimene, et korraga saab maailmas valus olla vaid ühel inimesel. Temal endal.

Võimalik, et neid ridu kirjutades teen ise väiklasevõitu ärapanemise pattu. Aga ma tajun lausa naha ja karvadega, kuidas üksteist mitte tundvad sotsiaalsed grupid radikaliseeruvad, marineerudes omas mahlas.

Ameerika sotsiaalmeedia uurija Ethan Zuckerman pakub koguni välja, et internet võib nõrgendada demokraatiat, sest see võimaldab kodanikel isoleerida ennast ühtemoodi mõtlevatesse gruppidesse ja samal ajal lõigata ennast ära igasugusest informatsioonist, mis võiks nende uskumuste ja arusaamadega vastuolus olla. Ta nimetab seda nähtust «küberbalkanisatsiooniks».

Kui loen internetis eesti meediat, siis näen siin ja seal maad võtnud ebamäärast ängistust, mis omakorda on transformeerinud väiklaseks küünistamiseks, millega uppuval laeval üritatakse teisi tõrjudes võidelda iseendale kohta päästepaadis. Üks selle nähtuse väljendusi on süüdlaste otsimine.

Kuna me oleme harjunud mõtlema ratsionaalselt, siis eeldame, et igal nähtusel on põhjus. Probleem tekib aga siis, kui nähtus on liiga mitmetahuline, et alluda lihtsale seletusele. Niisugusel juhul mõtleme süüdlased vajadusel välja, et kiiresti rahustada tekkivat ängistust. Seega, hea vaenlane on hea enesetunde saladus.

Toon aga ühe näite, kuidas väljamõeldud vastasega võitlemine võib kasvada reaalseks radikaliseerumiseks. Kõik algab üsna ühestest faktidest, et eestlaste demograafiline käekäik näib suubuvat tunnelisse, mille sügavuses ei paista valgust.

Sellise perspektiivi seletamine ei tekita aga kaugeltki konsensust. Tõepoolest, miks meil sünnib vähe lapsi? On neid, kes vihjavad ühiskonda haaranud majandusraskustele ja üldisele pessimismile, aga üks jaburamaid seletusi haagib sündimuse seksuaalvähemuste propaganda külge.

Kui tõesti oleks samasooliste abielu keelamine vahend sündimuse suurendamiseks, siis oleks ju kõik mured murtud. Faktid aga seda teooriat ei kinnita. Euroopas näeme tervet hulka samasooliste abielusid lubavaid riike, kus laste sündimus on suurem kui õige mitmes gay’de suhtes väga kriitilistes riikides.

Näiteks Rootsis on sündimus ühe naise kohta 1,63 last, Norras 1,77, Taanis 1,74, samal ajal kui katoliikluse kantsis Itaalias, kus samasooliste abielud ei ole lubatud ja abortide suhtes ollakse kriitilised, on sündimus 1,39. Ka Kreekas ei ole samasooliste abielu lubatud, aga sündimus on vaid 1,38.

Täiesti homofoobsetes Ukrainas ja Valgevenes on sündimuse näit vastavalt 1,28 ja 1,26. Järelikult ei sõltu sündimus gay-subkultuuri elujõulisusest, vaid põhjuseid tuleb otsida mujalt. Näiteks selle aasta ÜRO demograafiaprognooside põhjal on sündimus pigem korrelatsioonis üldise majandusliku heaoluga, mille kaasnähtusteks on üheaegselt nii individualism kui ka tervishoiu kõrgem tase (rohkem rasestumisvastaseid vahendeid, lihtsam teha aborte jne).

Sealt selgub, et isegi homovaenulike araabia islamimaade sündimus aeglustub võrdeliselt nende riikide majandusliku arenguga. Samal ajal kui maailma suurim sündimus on Kesk-Aafrika ja Aasia vaesemates riikides.

Mida aga selle teadmisega peale hakata? Kas lõpetame rasestumisvastaste vahendite kättesaadavuse ja igaks juhuks murrame tagasi vaesusesse, mis tooks tagasi paratamatu perekonna- ja kogukonnapõhise solidaarsuse? Kuna see ettepanek tundub paljudele jabur, siis on lihtsam ennast välja elada väljamõeldud vastase peal.

Mul on selle teemaga isiklik suhe, sest ka mind on peetud homoks. Mulle on nii meedias kui ka päriselus osaks saanud solvanguid ja agressiivseid ähvardusi. Paraku aga on sellel lool üks konks. Nimelt ma ei ole homo. Ja kuna ma seda ei ole, siis ei ole keegi saanud mind ka iial näha käitumas homoseksuaalina.

See tähendab, et hoolimata homofoobsetest väljenditest, on ründavate sõnade taga midagi muud... Ma ei tea, mis, aga usun, et minu lugu ei ole erandlik ja see tõestab, kuipalju ollakse ärevusühiskonnas valmis kuulujuttude põhjal nõidu põletama. Selle taga kumab jõuetusest visklev hirm, mis sunnib hiljem veelgi enam imestama, kui katk ja põud ei lõppegi pärast põletatud nõidade viimaseid kriiskeid.

Kui kahe äärmuse esindajatele antakse ohtralt sõna, siis muutuvad sõnad aina teravamaks. Vastaspoolt veendakse ümber haruharva, kuid tunduvalt tihedamini tundub äärmustele, et sõnadest enam ei piisa. Teiseks räägin ma vähemuse ja enamuse suhtest laiemalt. Sellest, et eestlastele on olemuslikult raske olla enamuses.

Meie identiteedi DNAs on sees teadmine, et me oleme alati väikesed ja vähemuses ja ohus. Me oleme pidevalt ohvrid. Tänapäeva demokraatia kriis, kus riik on muutunud oma kodaniku jaoks liiga keeruliseks, ja majanduskriis, mis pühib teelt senise arusaamise heaoluühiskonnast, saavad ainult kasvatada jõuetuse tunnet, mis omakorda sünnitab agressiooni.

Sel viisil loodud maailmapildis ei ole kohta suuremeelsusel. Väidan, et meie vaba tahe algab sellest, kuidas me maailma enda ümber kirjeldame. Ja seepärast ma ei olegi kindel, et meie saatuse paratamatus keelab meile vabast tahtest tulenevat vaimusuurust.

Mul ei ole praegu lahendust, mille kaudu igaüks võiks taas kontrollida oma elu ja saatust, aga ma olen väsinud kirjeldusest, mis näeb eestlasi ohvritena. See ei tähenda kannatuste eitust, kuid ma ise olen pigem osa maailmast, kus oleme kaotanud mõned lahingud, aga mitte sõja. Me ei ole igavesed ohvrid, kes usuvad, et tänu kannatustele saame õigusi, mida ahnelt sisse nõuda. Ma ei ole nõus vaatama ennast ohvrina, sest ohver ei ole kunagi suuremeelne.

Jah, mina tahaksin pigem surra suuremeelsena kui elada ohvrikomplekside väiklastes hirmudes. Ja ma tean, et suuremeelsuse eelduseks on see, et sa oled oma väärtustes kindel. Siis võid teistele lubada ükskõik mida, sest varem või hiljem näevad nad sinu väärtuste ülevust.