ID kaardi teoreetilise turvariski teemaline pressikonverents.

FOTO: Sander Ilvest

Möödunud aasta sügisene pressikonverents, kus tehti teatavaks meie e-riigi kesknärvisüsteemiks oleva ID-kaardi hädad Jüri Ratase, Urve Palo ja teiste kõrgete riigiametnikega peaosas, meenutas mõnda 1990ndate aastate Hollywoodi blockbuster’i remake’i. Närviline ja pingeline õhustik, kangelaslikud ministrid ja ametnikud lausumas ahhetavate ajakirjanike ees paatoslikke fraase meid ähvardavast ohust ning võidujooksust ajaga.

Tõepoolest, ID-kaardist on kujunenud viimase 15 aasta vältel enamikule Eesti elanikele lahutamatu abiline erinevate toimingute tegemisel. Sellel on ka tohutut sümbolväärtust, eelkõige meie riigist väljapool. E-Eesti on edulugu. Sellega seonduvaid probleeme ei tohi pisendada ega naeruvääristada.

Kui aga peatselt algava kohtumenetluse käigus peaks selguma, et riik ja kaarditootja teadsid probleemist mitu kuud varem, ent ei teinud selle lahendamiseks suurt midagi, siis tekib tõesti küsimus, milleks oli sügisel kaamerate ees vaja mängida kangelaslikku blockbuster’it ning lasta lendu bravuurikaid süüdistusi. Kas küsimus on tõesti vaid selles, kes tekkinud kahjumiljonid kinni maksab?

Eestis on poliitikutel ja nendel, kes võtavad vastu otsuseid, probleemidele tihti lihtne lähenemine: võib-olla laheneb asi kuidagi ise, ehk teisisõnu, kui mitte midagi teha, siis äkki saab kõik ka niisama korda. Teine probleem on see, et üldiselt ei mõelda mitte strateegilistes kategooriates, vaid pigem taktikalistes. Mõne kuu kaupa. Praegu kuidagi enam-vähem likvideerime suurema tulekahju ja mis saab edasi, ei ole sedavõrd tähtis. Kuid strateegiline probleem jääb ja surub edasi valusa koha peale.

ID-kaardi saaga kätkeb mõlemat fundamentaalset viga Eesti poliitikute ja ametnike mõtlemises: esiteks võib-olla «kuidagi saab ka muidu läbi», ja teiseks, mis saab pikemas perspektiivis, pole nõnda oluline. Kuid probleem ei lahenenud, selle asemel kaotati aega. Nüüd võib selle juhtumi valguses küsida, millise mulje jätab tulevikus Eesti riigi koostööpartneritest ettevõtjatele olukord, kus kogu vastutus üritati lükata ID-kaardi tootja kaela. Asjaga seotud olnud poliitikud muretsesid oma välise kuvandi pärast ja ametnikud selle pärast, kuidas see pärast nende CVs paistab.

Lõppkokkuvõttes ei maksa see, millise nurga alt pildistada peaministrit või mis värvi on ta sokid, mitte midagi. Maksavad teod.

Juhtunu võiks teenida õppetunni rolli. Kas konkreetsel juhul on rohkem süüdi tootja või ametnikud, pole niivõrd kriitilise tähtsusega. Pigem on tõde kuskil vahepeal. Peaasi, et sisuline probleem sai lahenduse.

Eesti poliitikud näivad uskuvat, et kogu poliitika on kommunikatsioon ja neid ümbritsevad PR-inimesed šamaanid. Kuid lõppkokkuvõttes ei maksa see, millise nurga alt pildistada peaministrit või mis värvi on ta sokid, mitte midagi. Maksavad teod. Eesti poliitika tõsine puudujääk nii selle kui ka eelmise valitsuse ajal on see, et vormile pööratakse märksa enam tähelepanu kui sisule.