EKRE eestvedamisel meenutati Lihula kalmistul, kuidas sinna püstitati mälestussammas Eesti sõjameestele, mis valitsuse korraldusel maha võeti.

FOTO: Urmas Luik/Parnu Postimees

Läinud pühapäeva õhtul võtsin Haapsalust peale ühe hääletaja. Ta küsis, kas lähme Lihulasse. Jah, ikka. Just sinna ta minna tahtis. Natsimundris relva-SS-lase mälestusmärgi taasavamisele. Meie olime ajakirjanikud, meile oli see töö, talle koht, kus tunda end osana Eestist, osalisena ajaloost.

Hääletaja rääkis, et 2. kuupäev on talle sümboolse tähendusega. 2. veebruaril võtsid miilitsad ta kinni ja panid kümneks päevaks arestimajja. 2. septembril käskis Juhan Partsi valitsus Lihulast mälestussamba maha võtta. Sel polnud tähtsust, et üks sündmus oli juhtunud 30 aastat ja teine 14 aastat tagasi. Et toona aitas ta ette valmistada Tartu rahu aastapäeva tähistamist. Ta rääkis Ameerika Häälest ja Jüri Kukest. Ta oli siis noor.

Tema maailmas ei olnud suuremat tähtsust ka sel, et nõukogude võimu pole enam. Ta elab ikka noorepõlvemaailmas, kus võitles valitsuse vastu ja kuulas salaja raadiot. Valitsus on vahetunud, aga ta võitleb ikka vastu.