Kalevi Kull: sõna «elurikkus» sobib nii erialakeelde kui erakonna nimeks

Kalevi Kull Foto: Meelis Meilbaum

Usun, et on väga Mikk Sarve mõtte meelne, kui tema loodud sõna elurikkus on korraga sõnaks nii erialakeeles kui ka ühiskonnaelus, olgu siis ka andmekogu ja erakonna nimena, kirjutab bioloog ja semiootik Kalevi Kull.

Olime Mikk Sarvega sõbrad ülikooliõpinguist peale. Õppisime mõlemad bioloogiat – eluteadust, nagu Johannes Piiper seda soovitas kutsuda. Miku suureks huviks oli eesti vana keel, mis selles jutustatud ja lauldud. Ta märkas, kuidas mõned sõnad – eriti just muistsed sõnad emakeeles – on väga paljude tähendustega, mida kohe märgatagi ei pruugi. Varjul olevail tähendustel on aga ometi mõju. Seoseid, mis sõna äratundmise käigus ergastuvad, ilma ise tähelegi panemata, on palju. Mikk kirjutas sellest vahva raamatu: «Sõna jõud».

Mõnikümmend aastat tagasi, kui hakati sageli rääkima diversiteedist ja selle tähtsusest – ja diversiteet on tõesti oluline asi –, uuris Mikk, mis võiks olla üks hea emakeelne sõna selle tarvis. Kui asi bioloogiasse puutus, siis ikka pidasime omavahel natuke nõu. Nii ta helistas mulle tookordki – olin ju puisniitude liigirikkusega tegelenud – ja küsis, mis arvan. Diversiteedi kui võõrsõna vastena oli kasutusel omakeelsem sõna mitmekesisus. Kena sõna igati, aga üks imelik külg on sellel – «kesisus» tähendab ju ühtaegu vaesust. Seepärast siis, et ehk leidub veel parem sõna, millel õigeid seoseid enam ja jõud seeläbi suurem. Selle arutamise sees leidis elurikkus kõige elava mitmekesisuse tähistajana tublisti tuge. Natuke luuleline, aga miks mitte. Mikk ja ta mõttekaaslased hakkasid seda rohkesti kasutama, ja nii ta leviski.

Sõna tähendus ei ole kellegi omandus. Tähendused kujunevad kasutuses. Ei olegi võimalik, et ühel sõnal oleks üksainus tähendus.

Omakeelsete sõnade kasutamisel teaduslikus keeles on aga üks vastuoluline tahk. Nimelt nõuab teaduskeel, et sõnade tähendus oleks täpne. See on ka tähtis põhjus, miks teaduskeeles on palju võõrsõnu. Võõrsõnadel on vähem seoseid, pole nii palju tähendusi, mis võiks segadust tekitada. Mida ühetähenduslikum, seda parem. Kaunis emakeeles on vastupidi: rohked sobivad tähendused ühelsamal sõnal teevad keele rikkaks ja ilusaks. Muidugi tahaks nii loodusteaduses kui ka õigusteaduses kasutada head eest keelt – aga siis tuleb sõnade mitmetähenduslikkuse vastuoluga eladagi.

Sõna tähendus ei ole kellegi omandus. Tähendused kujunevad kasutuses. Ei olegi võimalik, et ühel sõnal oleks üksainus tähendus. Kui täpsust on tarvis – oskussõnade puhul erialakeeles, seadusetähe sõnastuses või teaduslikus kirjutises –, siis kasutatakse määratlusi ehk definitsioone, mis sel puhul tähendusi piiravad ja sobimatuid tähendusi välistavad. Paremaks arusaamiseks tulebki tähendusi piirata.

Oleme Urmas Kõljalaga ametivennad – Urmas juhatab praegu Eesti Looduseuurijate Seltsi, ma olin samas ametis mõnda aega tagasi. See on Eesti elurikkusehuviliste selts. Urmas juhatab ka suurepärase elurikkusenimelise andmekogu tegemist, kuhu saavad kirja pandud kõik Eestis elavad liigid. Eestis elavad nii pärismaised kui ka võõrliigid. Pärismaistel liikidel on teiste kohalike liikidega rohkem seoseid kui võõrliikidel. Sõnadega on samamoodi. Ent igapäevakeel, luulekeel ja teaduskeel on kõik seesama eesti keel. Ei saagi saama, et need keeled samu sõnu ei kasutaks. Usun, et on tõesti väga Mikk Sarve mõtte meelne, kui ilus sõna elurikkus on korraga sõnaks nii erialakeeles kui ka ühiskonnaelus, olgu siis ka andmekogu ja erakonna nimena. Heal nimel mitu last.

Kui tähendustel poleks piire, oleks mõistmine kehvem. Kui me aga oma sõnade tähendusrikkust vaenaks, oleks me elu vaesem. Keel ongi selline. Sõbralikult koos.