Erki Loigom: Põhja-Korea suudab keerulistest olukordadest ikka veel välja vingerdada

Põhja-Korea juht Kim Jong-un. Foto: SCANPIX

Korea Rahvademokraatlik Vabariik tähistab ülehomme riigi 70. aastapäeva. Kaasaja suurimaid inimeksperimente takistab vaatamata ideoloogilise bloki ammusele lagunemisele endiselt 25 miljoni inimese igapäevast heaolu ning tekitab pingeid piirkonnas ja maailmas. Režiimi juhitakse kavalalt ja targalt ning varasemalt naljanumbriks peetud Kim Il-sungi loodud monstrumist on saanud tõsiseltvõetav probleem, millega tegelevad maailma vägevaimad. Kuhu on jõudnud 1. jaanuaril avalöögi saanud Korea sula, analüüsib välispoliitika vaatleja Erki Loigom.

Pühapäeval saab rekordarv turiste ja kõrgeid külalisi nautida üle viie aasta taas Põhja-Korea visiitkaardiks saanud massimänge. Need ei kanna enam nime Arirang. Niigi poliitikast ja propagandast nõretav suurejooneline show peegeldab veelgi enam valitsejate fantaasiaid. Seekordsed sünkroonvõimlemise etaloniks sobivad etendused kannavad nime Särav Isamaa. Tuhanded valituks osutunud osalised (ja kümned tuhanded aia taha jäänud) on harjutanud kuid ning loobunud ka koolitööst. Lapsed magavad Pyongyangis suurte väljakute ääres mattidel (Koreas on juuli-august tavaliselt kuum ja põuane). Muide, harjutusi on jäädvustatud lausa kell pool kaks öösel.

Massimängud Põhja-Koreas. Foto: SCANPIX

Pyongyangi tuure korraldavad reisiettevõtted on olnud sunnitud teatama, et septembri reisid on välja müüdud. Kui Ühendriigid pikendasid äsja poolteist aastat Põhja-Koreas vangistuses viibinud Ameerika tudengi Otto Warmbieri hukkumisega seotud ameeriklaste reisikeeldu, siis hiinlasi käib riigis ligi 2000 päevas. Olgu ära märgitud, et turismitulud on muutunud stalinistliku riigi jaoks aina olulisemaks sissetulekuallikaks.

Lisaks massimängudele ootavad analüütikud pikisilmi sõjaväeparaadi, kust soovitakse leida Kim Jong-uni sõnumeid, mis puudutavad julgust ja tahet taas pingestuvas olukorras erinevaid massihävitusrelvi demonstreerida. Meenutagem, et päev enne Pyongchangi taliolümpia avatseremooniat toimunud paraadil olid mandritevaheliste rakettide torud kenasti eksponeeritud. Kuid sellest ajast on möödunud «igavik». Seda tõendab kas või tõsiasi, et tavapärane Ameerika-vastane retoorika on kohalikus meedias vahepealse kadumise järel tagasi.

Tasa ja targu

Sulast on võitnud kahe Korea omavahelised suhted, mis on ajaloo parimad. Päikesepaistepoliitikat 2.0 lubanud Lõuna-Korea president Moon Jae-in on oma sõna pidanud ja vajutab gaasipedaalile lausa kahe jalaga. See on toonud talle kodumaal absoluutse toetuse kahe riigi vahelise poliitika ajamisel.

Lisaks pehmetele valdkondadele nagu spordi- ja kultuurivahetus, on Koread istunud laua taga väga olulistel teemadel. Mõlema Korea jõustruktruurid on leppinud kokku paljudes, kuid siiski kiirelt tagasipööratavates küsimustes – demilitariseeritud tsoonis toimetava isikkooseisu ja vahipunktide vähendamises, ühise turvaala (Joint Security Area, JSA – territoorium, kus kahe Korea piiril asuvad kuulsad sinised paviljonid) relvavabaks muutmine, elektrooniliste sidekanalite sisseseadmine, merepiiriga seotud vaidluste lahendamise katsed jne.

Lõuna-Korea 2019. riigieelarve kavas on Pyongyangi jaoks sees korralik präänik.

Ning muidugi olulisim ehk majanduskoostöö. Plaanid on suured. Läbirääkimiste teema on olnud 2013. aastast suletud Kaesongi tööstuspargi töö taaskäivitamine, uute koostööna tegutsevate erimajandustsoonide loomine Põhja-Korea põhjapiiridele. Viimane segab otseloomulikult Hiinat, kes peab Põhja-Koreaga piirnevaid alasid sisuliselt enda koloniaalvaldusteks. Arutluse all on olnud elektrivarustuse parandamine põhjas, kahe raudtee ja pealinnadevahelise maantee taasühendamine.

Mainimata ei saa jätta üle mitme aasta taas toimunud lahutatud perede taaskohtumisi, kus kahel sessioonil said kuue päeva jooksul kokku ligi kakssada seltskonda kümnendeid lahutatud sugulasi. Kahjuks on need ilmselt viimased sellelaadsed, kuna osaliste kõrge vanuse tõttu jääb soovijaid tuhandete kaupa iga aastaga aina vähemaks.

Põhja- ja Lõuna-Korea konflikti tõttu lahutatud pere liikmed teineteisega hüvasti jätmas taaskohtumise viimasel päeval Kumgangi kuurortis Põhja-Koreas 26. augustil 2018. Foto: SCANPIX

Kuid enamik eelpool loetletud plaane ei ole saa ellu viia, sest need jäävad ÜRO ning Lõuna-Korea enda poolt kehtestatud sanktsioonide taha.

Lõuna-Korea 2019. riigieelarve kavas on Pyongyangi jaoks sees korralik präänik – arengukoostöösse suunataks kuni miljard dollarit, kaotataks igasugune riigi toetus Lõuna-Korea inimõiguslaste organisatsioonidele ja poole võrra vähendatakse panust Põhja-Korea põgenike toimetulekule.

On selge, et Põhja-Korealt täielikku relvistumist oodata ei ole, kuid sümboolsete sammudena on Sinise Maja (Lõuna-Korea presidendipalee) taolised finantspakkumised rahahädas Pyongyangile kindlasti meelepärased.

Erinevalt Washingtoni välk-ja-pauk stiilis nõudmistest lähenevad Koread teineteisele regioonile omases tempos ja põhjalikkuses, aga ka ettevaatlikuses. Liigseid lubadusi kummaltki poolt antud ei ole.

Saamatud ameeriklased

Vaadeldes telge Ameerika Ühendriikidest Põhja-Koreasse on pilt nukram. Sisuliselt ollakse tagasi algruudus. 12. juuni umbmäärasest Singapuri kokkuleppest on asutud täitma vaid kõige ebaolulisemat.

Põhja-Korea on tagastanud loetud arv väidetavaid Korea sõjas (1950-1953) langenud Ameerika sõdureid. Sarnaseid tagastamisi, kus hilisemad DNA analüüsid midagi ei kinnita, on tehtud ka Jaapanile, kellele Pyongyang on üritanud heastada röövitud jaapanlaste episoodiga kaasnenud ebakõlasid.

Korea sõjas langenud Ameerika sõdurite oletavate säilmete kodumaale naasmise tseremoonia Hawaiis Honolulus 1. augustil 2018. Foto: SCANPIX

Ameerika president Donald Trump on korduvalt teada andnud, et tema lahendas Põhja-Koreast lähtuva tuumaohu ja see probleem on saadetud ajalukku. Ent miski pärast on välisminister Mike Pompeo kolm visiiti Pyongyangi osutunud sisutühjadeks.

Vahepealsete Ameerika-vastaste meeleolude maandamises Põhja-Koreas on olnud märgata tahet suhteid parandada. Kuid reziimi poolt gängsterlikuks käitumiseks peetud Ameerika väliministri nõudmised loovutada aastaga 70 protsenti tuumarelvadest, lubada inspektorid vabalt riigis toimetama, on olnud Aasiale omasele tasakaalukusele liig mis liig.

Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve kampaania algus oli väga edukas – Põhja-Korea ei ole kunagi varem tundnud sellist majanduslikku survet.

Kui 21. augustil kiitis Trump vabaõhukõnes progressi Koreas, siis kolm päeva hiljem katkestas president välisminister Pompeo plaani sõita taas Pyongyangi. Eelmine visiit oli päädinud korraliku fiaskoga ja seekordselt olnuks palju loota midagi enamat.

Valge Maja on tänaseks tunnistanud probleeme Korea poolsaare teemadega tegelemisel. Trumpil on oluline vähemalt vahevalimisteni hoida «edukat saavutust» maailmarahu ohjamisel pildil, kuid sündmused arenevad siiski kiiremini.

Hiinaga peetava kaubandussõja foonil on eduraporteid muidugi naiivne isegi loota. Samas tuleb meenutada, et Singapuri kohtumisest on möödunud napilt kolm muud ning Korea sula sai alguse üheksa kuud tagasi. Ameerika Ühendriikide maksimaalse surve kampaania algus oli väga edukas – Põhja-Korea ei ole kunagi varem tundnud sellist majanduslikku survet.

Oodates kõrgetasemilist visiiti Hiinast

Suhted Hiina ja Põhja-Korea vahel on pöördepunktis Peale kolme Hiinas toimunud tippkohtumist loodeti Xi Jingpingi näha Pyongyangis veel sel aastal. Sujuvaks üleminekuks kahe strateegilise liitlase suhte parandamisel külastab 9. septembri üritusi üle aastate väga kõrgetasemeline delegatsioon, mida juhib Hiina Rahvakongressi esimees Li Zhanshu, kelle Xi isiklikult nimetas oma Põhja-Korea eriesindajaks.

Olgu põneva faktina mainitud, et Xi on Pyongyangi juba külastanud. 2008. aasta juunis oli Hiina asepresidendiks ning tulevaseks liidriks kinnitatud Xi delegatsiooni liige, kes kohtus Kim Jong-iliga. Toonasel kohtumisel suure tõenäosusega tõstatus ka halveneva tervisega türanni järglase küsimus.

Ühes on Trumpil kindlasti õigus – Xi juhitud Hiinast Põhja-Korea survestamisel märkimisväärset abi loota ei ole.

Meenutagem, et nooruke Kim Jong-un tekkis maailma avalikkuse ette esimest korda 2010. aasta alguses, Põhja-Korea meedias sama aasta sügisel.

Väidetavalt käidi noort tulevast liidrit kinnitamas ka Kim Jong-ili ohtratel Hiina visiitidel vahemikus 2008-2010, kuid mingit ametlikku kinnitust sellele ei ole. Küll on aga fakt, et 2010. aasta maikuus kuulasid Põhja-Koreas giidid suu ammuli välismaalaste arutlusi Kim Jong-uni olemasolust ning Kimide perekonna järeltulijatest.

Nendel teemadel Põhja-Koreas kunagi avalikult vesteldud ei oldud ning ettevaatlikke küsimusi jätkus mitmeks päevaks. Kuid ühes on Trumpil kindlasti õigus – Xi juhitud Hiinast Põhja-Korea survestamisel märkimisväärset abi loota ei ole. Nagu ka Venemaast.

Venemaa roll kasvab

Venemaa ei ole peale 1991. aastat Korea poolsaarel suurte mängijate hulka kuulunud. Kuid pingestuvas globaalses julgeolekuolukorras on Moskva näinud oma võimalust. Kuid peamiselt majanduslikku laadi.

Venemaa huvid piirkonnas on Põhja-Korea tööjõud ning potentsiaalne gaasijuhe läbi Põhja-Korea lõunasse. 2019. aasta keskpaigaks peaks kogu Põhja-Koreale miljardeid tootev välistööjõud üle ilma olema kodus tagasi. Ligi sajast tuhandest töölisest üle poole töötab aga Venemaa Kaug-Idas. Väga heade oskuste ja teadmistega põhjakorealased on vallutanud mitmete oblastikeskuste ehitusturu.

Sarnaselt korealastele kuulub oluline osa Kaug-Ida agraarsektorist hiina tööjõu oskuste ja teabe hallata. Seega puudutaks Põhja-Koread suruvad tööjõu eksporti piiravad piirangud oluliselt ka Venemaad.

Venemaa välisministri Sergei Lavrovi äsjane visiit Pyongyangi valmistas ette Kimi Jong-uni ja Vladimir Putini tippkohtumist ning annab kinnituse Venemaa kasvavast huvist Koreas. Arvestades Hiina formaalset (aga tegelikult siiski väga olulist) panust Põhja-Korea survestamisel, on Venemaa roll paariariigi varustamisel eluks vajalike vahenditega äärmiselt kiiresti kasvanud. Enamik fikseeritud sanktsioonide rikkumisi kütuste ja maavarade importimisel-eksportimisel on seotud Venemaa otsese osalusega. Sahhalinis ümberlaetud Põhja-Korea maavarad jõuavad juba otse Lõuna-Korea (!) sadamatesse!

Jaapan otsib võimalusi

Kainelt kaalutletud on Jaapani positsioon. Tokyo on korduvalt üritanud oma muresid toppida toimunud tippkohtumiste agendasse. Ei Moon ega Trump ole leidnud võimalust kõneleda Kim Jong-uniga keskmaarakettide ja röövitud jaapanlaste teemadel. Seetõttu otsib Jaapan aktiivselt võimalust Abe ja Kim Jong-uni tippkohtumiseks.

Juba ajalooliselt on Jaapanil (õigemini Jaapanis resideeruval olulisel Põhja-Korea kogukonnal) olnud oluline roll Pyongyangi režiimi rahalisel toetamisel ning seetõttu on Kimi Jong-uni järeleandmised Jaapani soovidele tõenäolised.

Põhja-Korea kogukonnal Jaapanis on omad koolid. Fotol Korea kooli klassiruum Tokyos, seinal Põhja-Korea surnud liidrite Kim Il-sungi ja Kim Jong-il. Foto: SCANPIX

Küll on aga fakt, et Jaapan suurendab oma raketitõrjevõimekust lähiaastatel kordades ning Tokyost on saanud tunnetatavalt pöördeliste protsesside kulgemise kõrval maapeale kutsuv osapool – Põhja-Koreast lähtuvad ohud ei ole vähenenud. Ning neil on selles tuline õigus.

Jälgides Põhja-Korea ja Ameerika Ühendriikide suhteid, siis tule ja raevu strateegia naasmine on äärmiselt tõenäoline. Samuti on väga pingelised näiliselt pilvitud suhted Tokyo ja Washingtoni, aga ka Souli ja Washingtoni vahel. Kui kaua suudab president Moon teha nägu, et üliolulise liitlase kapriisid on arusaadavad, näitab aeg.

Trumpi põhjakorealiku sõnaseadmisega kirjeldatud «agressiivsed sõjamängud» ehk ühisõppused ja nendega seotud temaatikad on tekitanud Lõuna-Korea jõuametkondades väga olulisi küsimusi ameeriklaste pühendumisest ja huvidest Korea poolsaarel.

Vabariiklasest Trump on ära põlanud olulised Põhja-Korea kogemusega diplomaadid, kuna tegemist on olnud demokraatide toetajatega.

Trumpi mõtteid peab maailma avalikkusele «tõlkima» isegi tema jäägitu lojalist nõunik John Bolton. Äsja ametisse määratud Ameerika eriesindaja, autotööstusest maailmarahu lahendama kutsutud Stephen Biegun ei oska kahjuks Korea asukohta gloobusel ilmselt näidatagi.

Vabandan eelarvamuse eest, aga vabariiklasest Trump on ära põlanud olulised Põhja-Korea kogemusega diplomaadid, kuna tegemist on olnud demokraatide toetajatega. Viimasena meenub Victor Cha, kes on ilmselt võimekaim ameeriklane, kes tunneb põhjakorealasi süvitsi. Pyongyang seab aga vastu aina võimekamad läbirääkijaid, kel on kogemus juba 1990ndate keskpaigast.

Samuti ei ole osapooled avanud vastastikku esindusi, mida Ameerika Ühendriigid kasutasid väga edukalt näiteks Hanois ja Pekingis 1970ndatel aastatel ning mis viisid tänu igapäevasele suhtlusele suhete normaliseerumiseni.

Irooniline on siiski märkida, et Lõuna-Korea presidendi ja võimude toetus on kõikuma löönud. Kuid seda ei suutnud teha ei tuumarelvad ega Trump, vaid umbes 550 Jeemeni pagulast (Lõuna-Koreas elab 50 miljonit inimest), kelle riiki lubamise küsimus on toonud rahvamassid tänavatele ning langetanud presidendi populaarsust. Konservatiivsed lõunakorealased on oma põhjanaabriga õppinud leppima.