Peeter Langovitsi tagasivaade: austades Ernst Jaaksonit

Eesti Vabariigi välissaadikute iga-aastased kokkusaamised kodumaal olid tavaks juba enne sõda. Uuesti hakati neid korraldama pärast taasiseseisvumist 1992. aastal. 10. septembriks 1994 saabusid Eestisse meie välissaadikud, et siis nädalavahetusel kokku saada.

Seekordse kohtumise tegi eriliseks Ernst Jaaksoni, meie vanima riigiametniku büsti pidulik avamine. Kadrioru lossis olid koos saadikutega kohal välisminister Jüri Luik, välisministeeriumi kantsler Indrek Tarand, ajakirjanikud ja presidendi kantselei direktor Tarmo Mänd. Eemale jäi vaid Trivimi Velliste, kes oli just üle andnud volikirja ÜRO peasekretärile ja asunud täitma Eesti ÜRO saadiku kohustusi.

Alates 1919. aastast välisteenistuses töötanud Jaaksonist sai 1940. aastal ametnik Eesti New Yorgi konsulaadis, hiljem asus ta täitma peakonsuli kohustusi. Eesti taasiseseisvumise järel teatas välisminister Lennart Meri Jaaksonile, et ta on määratud Eesti Vabariigi erakorraliseks ja täievoliliseks suursaadikuks Washingtonis. Üleöö sai temast taasiseseisvunud Eesti esimene suursaadik ning ta oli selles ametis 1993. aastani, mil Toomas H. Ilves selle ameti üle võttis. Jaakson oli samal ajal ka EV alaline esindaja ÜRO juures. Kui sellesse ametisse määrati Trivimi Velliste, jätkas Jaakson diplomaatilist tööd Eesti peakonsulina Ameerika Ühendriikides.

Tervislikel põhjustel Jaakson siiski Eestisse ei tulnud, kuid ametivahetusel Eesti esinduses luges Velliste ette tänuavaldused presidendilt, riigikogu esimehelt ja peaministrilt. Ka teatati, et septembris avatakse tema büst Kadrioru lossis.

Diplomaadi enam kui 70-aastase teenistuskäigu austamiseks telliti kunstnik Mare Mikofilt pronksskulptuur. Büsti paigutamine lossis fuajees kohta, millest riigi ametlikud külalised alati mööduvad, oli ka sümboolne tähis meie iseseisvuspüüdlustele. Oli just Ernst Jaakson olnud läbi aegade tõeline Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidja. Kui võõrväed Eestist lahkusid, võisid kõik tunnistada ka tema juhitud missiooni edukust.

Niisiis, kätte jõudis selle päeva pidulik hetk. Fuajeesse olid rivistunud saadikud. Kui president Lennart Meri oli nendega kätelnud, luges ta ette oma tänukirja Ernst Jaaksonile: «Eesti Vabariik tänab Sind Sinu elutöö eest. Selleks on olnud meie riigi teenimine kergematel aegadel, mida ei olnud palju, ja rasketel aegadel, mis kestsid aastakümneid. Sinu truudus Eesti Vabariigile, Sinu kõigutamatu usk Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamisse, Sinu selged ja kõigutamatud argumendid, mida ammutasid rahvusvahelisest õigusest, on juba praegu osa Eesti diplomaatia ajaloost ja rändavad maailma diplomaatia ajalukku.» Seejärel eemaldas Meri büstilt katte.

Selle ürituse jäädvustamisel viis presidendi kõne hetkeks mu mõtted ajas tagasi. Kohtusin esimest korda legendaarse poliitiku, ESTO traditsiooni algataja Ernst Jaaksoniga, ESTO 92 avatseremoonial New Yorgis. Seda hetke ma nautisin – milline erakordne võimalus jäädvustada jäägitult Eestile pühendunud suurmeest kõnelemas ja suhtlemas seejärel Rahvuskongressil! Meenusid ajad, mil raadionuppe kruttides sai lühilainealast läbi segajate jouramise Ameerika Häälest kuulata tema kõnesid Eesti Vabariigi aastapäeval.

Kui avatseremoonia pärast intervjuude andmist ühele poole sai, koguneti riiginõukogu saali nõupidamisele, et koos arutada Eesti sise- ja välispoliitika olulisemaid aspekte ja uusi ülesandeid, mis kerkisid päevakorda pärast võõrvägede lahkumist. Sellele järgnes president Kadrioru residentsis saadikute auks lõunasöök. 11. ja 12. septembril olid välissaadikud koos konverentsil Läänemaal.