Fideelia-Signe Roots: igaüks, kes laseb oma kodukassil järglasi tuua, röövib koduvõimaluse varjupaigakassidelt

Buffy ja Pontsu. Foto: Erakogu

Soovimatute järglaste vältimiseks tuleks lemmikloom kastreerida/steriliseerida ning looma võttes eelistada varjupaiku ja hoiukodusid, kus on sajad kassid uue omaniku ootel. Steriliseeritud või kastreeritud loomad ei märgista kohti, hoiavad kodu ning püsivad oma territooriumil. Nii kaob ka hulkumise probleem, kirjutab Erakond Eestimaa Rohelised volikogu liige, kunstnik ja loomasõber Fideelia-Signe Roots

Mul elab kodus kaks kassi: maanteekraavist leitud Buffy ja paneelmajade rajoonist püütud Pontsu. Buffy’l on siidine kasukas ja suured ilmekad silmad. Ta on kodukassi kohta eriliselt sihvakas ja pikajalgne. On jäänud saladuseks, kuidas selline kaunishing maanteekraavi sattus. Võib-olla muutus ta kellegi jaoks üleliigseks. Küllap öeldi talle: «Lähme sõitma!» ja Buffy, kes on väga uudishimulik ja seiklushimuline, hüppas pahaaimamatult autosse. Ühtäkki leidis ta end aga kraavist, viimaseks kodumälestuseks vaid summutist õhku hõljuma jäänud ving. Ta visati oma kodust välja. Teda ei otsi keegi, kuid Buffy jääb vist igavesti oma endist kodu otsima. Miks muidu ta nuusutab väljas jalutades autode summuteid?

Pontsu on sündinud tänaval. Oma esimese eluaasta veetis ta ema ja õdede-vendadega prügikastidest toitu otsides ning automootorite juures magades. Ajapikku kadusid ta kõrvalt kõik peale ema. Ühel sügisõhtul kohtusid meie pilgud. Kahe kuu pärast õnnestus mul Tartu Kassikaitse abiga Pontsu kinni püüda ja temast sai minu teine kass. Pontsu oli kasvult väike: tal olid lühikesed jalad, pisike sabajupp, maani rippuv kõht ja ta veeres ringi nagu murumuna.. Kartsin, et ta on tiine emane, kuni arst tegi kindlaks, et Pontsu on umbes aastane poiss. Kõht oli usse täis ja kasv oli jäänud halva toitumuse ja raske elu tõttu kängu. Tänavakassi eluiga on muide ainult 2-3 aastat, toakassil seevastu isegi kuni 20 või enam aastat. Pontsu kastreeriti ja kiibistati, ta sai ussirohtu ja nüüdseks on temast kasvanud täiesti normaalsete jalgade ja -sabaga suur kass. Kassisõbrad teavad, et tänavakassid mäletavad oma endist elu ja oskavad hinnata inimest, kes on neile kodu pakkunud. Endisest hulkurist võib saada maailma parim kaaslane. Pontsul on elutark pilk. Mõnikord uurib ta nurrudes mu nägu, püüdes mind samal ajal käpaga kombata, justkui oleksin tulnukas.

Tänavakassi eluiga on muide ainult 2-3 aastat, toakassil seevastu isegi kuni 20 või enam aastat. 

Levinud arvamuse kohaselt tulevad kassid suurepäraselt inimeseta toime. Eks elanud ka Diogenes tünnides, miks peaksid siis kassid, Diogenesest tunduvalt osavamad kiskjad, vabaduses hukka saama? Muidugi on sooja kliimaga maades lihtsam. Kes on näinud filmi «Kedi», mäletab arvukat kassikolooniat Istanbulis. Paljud sealsed elanikud tunnevad, et kassid annavad nende elule mõtte. Vabakäigukasse toidetakse, nendega mängitakse ja vajadusel viiakse isegi arstile. Meie kliimas aga jõuavad õuekassid kliiniku tihtipeale külmunud kõrvadega, mis tuleb maha lõigata, sest koed on saanud pöördumatuid külmakahjustusi. Nii mõnegi kassi jaoks tuleb abi liiga hilja või jääb tulemata. Igal aastal jõuab Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse kümneid tuhandeid tonne lemmikloomade laipu. Siin karmil maalapil ei ole paljud harjunud märkama ega hoolima, kuid kõik on õpitav.

Linnades varitsevad kasse mitmed ohud: auto alla jäämine, nakkused, parasiidid, kõikvõimalikesse keldritesse ja šahtidesse lõksu sattumine, loomapiinajad, mürgitatud toidupalad jne. Lihtsam ei ole ka looduses, kus kassi ohustavad suuremad kiskjad. Kodukassi elu metsas lõpeb kas mõne kiskja hammaste vahel või piinarikkalt haigustesse ja vigastustesse surres. Õigupoolest ütleb ka seadus: «Koera või kassi on lubatud pidada hoones ja piiratud territooriumil selle territooriumi omaniku loal või muu õigustatud isiku nõusolekul. Loomapidajal tuleb välistada koera või kassi territooriumilt väljapääsemine või teistele loomadele või inimestele kallaletungimise võimalus». Kui lemmikloom viibib omanikuta avalikus ruumis, käsitletakse teda hulkuva loomana. Igaühel on õigus viia hulkuv loom varjupaika, kus kontrollitakse ta kiibi olemasolu. Kiibi järgi on lihtne omanik kindlaks teha.

Igal aastal jõuab Väike-Maarja loomsete jäätmete käitlemise tehasesse kümneid tuhandeid tonne lemmikloomade laipu.

Alati ei ole tegemist vabakäigukassiga või kodunt välja visatud lemmikuga. Ka kõige hoolsamal kassisõbral võib juhtuda, et kass pääseb uitama ning kiip võib sel juhul osutuda ainsaks õlekõrreks, et lemmik taas koju aidata. Kiipimine on põhjusega kohustuslik. Seadus näeb ette, et varjupaika saabunud looma tuleb hoida 14 päeva elus, tagada talle sel ajal hoolitsus ja vajadusel arstiabi ning kui selle aja jooksul omanik loomale järele tulnud ei ole, võib loomale otsida uue kodu või ta eutaneerida. Enamik kohalike omavalitsuste varjupaiku peavad vahendite nappuse tõttu terveid elujõulisi loomi hukkama. Esimeses järjekorras hukatakse metsikud, tänaval sündinud kassid, keda on raske kodustada.

Tapmine on rusuv tegevus. Milline loomaarst tahaks tappa lihtsalt sellepärast, et kõigi varjupaika sattunud loomade jaoks ei jätku ressursse? Kui kõik varjupaika saabunud loomad leiaksid uue kodu, ei oleks tarvis kedagi magama panna. Paraku tuleb roosad prillid eest võtta ja tõdeda, et kasse on soovijate kohta liiga palju.

Varjupaigad ja vabatahtlikud hoiukodud on kevadeti hädas kassipoegade «uputusega». Neid leitakse prügikastist, karbi sisse pakituna bussipeatustest, keldritest, trepikodadest, lautadest. Alati pole loomapoegi võimalik päästa: julm inimkäsi on pisikesed elud lõpetanud enne, kui need õieti alata jõudsid.

Soovimatute järglaste vältimiseks tuleks lemmikloom kastreerida/steriliseerida ning looma võttes eelistada varjupaiku ja hoiukodusid, kus on sajad kassid uue omaniku ootel. Neid kasse on vabatahtlikud põhitöö kõrvalt ravinud. Vabatahtliku loomasõbra elu ei ole kerge. Tihti tuleb olla tunnistajaks loomapiinamisjuhtumitele või otsida keset ööd imetavat kassiema prügikastist leitud kassipoegadele. Läbipõlemine ja depressioon on sagedased külalised.

Võttes lemmiklooma, võtab inimene vastutuse. Igaüks, kes laseb oma kodukassil järglasi tuua, röövib koduvõimaluse varjupaigakassidelt. Kass ei ole inimene, kes võib järglaste saamise üle ise otsustada. Kassid järgivad instinkte ja paljunemine ei ole nende puhul seotud ei pereplaneerimise ega armastusega. Üks emane ja isane kass võivad tuua nelja aastaga 20736 kassipoega. Steriliseeritud või kastreeritud loomad ei märgista kohti, hoiavad kodu ning püsivad oma territooriumil. Nii kaob ka hulkumise probleem. Nüüd tekib küsimus, miks seadus ei tee vabapidamise asjus erandit kastreeritud ja steriliseeritud kassidele.

Kass ei ole inimene, kes võib järglaste saamise üle ise otsustada. 

Kuigi linnas on see praktika nii kassidele endile kui lindudele ohtlik, leiavad Rohelised, et hõreasustusega aladel võiks kasside vabapidamist lubada. Praegune seadus teeb rangelt vahet kodu- ja metslooma vahel, mis on ökoloogilise tasakaalu säilitamiseks üldiselt vajalik. Väga hõredalt asustatud piirkondades on piir kodu ja metsa vahel hajus, mis kehtib ka loomade suhtes, kelle pidamisel on sajandite jooksul välja kujunenud kindlad ja antud oludes otstarbekad tavad. Eestis on praegugi omavalitsusi, kus keskmiselt elab ruutkilomeetril üks-kaks peret. Nendes oludes on lemmikloomade võimalik liikumisruum palju suurem ja seega õiguslik regulatsioon vähem vajalik.

Enamik inimesi on tegelikult heasoovlikud ja üksjagu halba juhtub pigem teadmatusest kui ettekavatsetud julmusest. Loomapidamiskultuuri saab tõsta, õpetades lastele maast madalast, et ka kõige väiksem loomake tunneb valu, hirmu, üksildust, rõõmu, uudishimu samuti nagu inimene. Loomad oskavad isegi leinata ning õnnetut inimest lohutada. Miks mitte panna alus tulevase loomaomaniku kursusele, mis aitaks varjupaigast või registreeritud tõuaretajalt lemmiklooma võtta ning teavitaks muu hulgas kastreerimise-steriliseerimise kasudest ja ohtudest? Teadlik loomaomanik teeb informeeritud otsuseid. Inimkond hakkab ärkama, jõudes arusaamisele, et on osa loodusest. Otsides liikidevahelisi sarnasusi, mitte erinevusi, muutub ka inimeste nägemus loodusest kui millestki ähvardavast ja taltsutamatust sõbralikumaks.