Mikk Salu

FOTO: Toomas Huik / Postimees

lma Euroopa Liiduta oleksime nagu Albaania, ainult teed ja sillad, mida me küll ei suudaks ülal pidada, oleksid ilusamad, rääkis mulle eelmisel nädalal Ateenas majandusprofessor Evangelos Vasilatos. See Kreeka «ilu» või siis lihtsalt rikkus paistab kaugele silma. Teed ja tänavad, uued hooned, sillad, tunnelid, kiirrongid – oma väljanägemiselt on Kreeka palju rikkam, kui paberitelt arve vaadates välja tuleb. See on esimene asi, mis Kreekas silma torkab.


Kreeka rikkuse allikas on Euroopa. Nad on olnud Euroopa Liidu liikmesriik täpselt 30 aastat ja suhteliselt vaesema maana olnud kogu selle aja kasu­saajate hulgas, saanud Euroopa Liidust rohkem, kui ise sisse maksnud. Kokku on Kreeka netovõit rohkem kui 200 miljardit eurot. Lisaks sellele tagastamatule abile on Kreeka valitsusel praegu veel kaelas ka 330 miljardi suurune võlakohustus. Niisiis, väga-väga suured summad – ja nii see Kreeka rikkus tuli.

Võib lõputult rääkida, et Kreeka on korruptiivne, ebaefektiivne ja konkurentsivõimetu – see kõik on muidugi ka tõsi. Kreeka muutus Euroopa raha toel palju rikkamaks, aga süsteemseid reforme pole tehtud ega ­Euroopale paljudes valdkondades järele jõutud. Suur hulk raha on kulunud butafooriale, aga mitte Kreeka konkurentsivõimele. Kui aga Kreeka tragöödiast otsida ühte konkreetset õppetundi ka Eestile, siis võiks see kõlada umbes nii: «Olgem hästi ettevaatlikud. Tasuta raha ei ole olemas. Mis täna odav, on homme kallis.»

Ma kujutan väga hästi ette, kuidas ­Euroopa Liitu astunud kreeklased ja Kreeka poliitikud käisid ringi Saksamaal, Hollandis, Taanis ja Belgias ning mõtlesid omaette: «Meie tahame ka. Tahame ka selliseid teid ja kiireid ronge, autosid ja ilusaid klaasist maju.» Ja kui endal seda raha polnud, siis Euroopa abi ning võlausaldajate lahkuse toel saigi seda kõike uhket ehitada, maksta lisaks veel põllumeestele, õpetajatele ja pensionäridele.

Sellise eluga on nii lihtne ära harjuda, hakatagi seda normiks pidama. Vahel, kui loen Eesti ajalehtede juhtkirju, kuulan osa poliitikute nõuandeid, mitmesuguseid eksperte, tajun täpselt samasugust suhtumist: teeme-teeme ja ärme raha peale mõtleme.

See oleks ju nii lihtne. Eesti võiks vabalt järgmised 15 aastat järjest võtta igal aastal pool kuni miljard eurot laenu, ehitada hoobilt valmis kõik need kiirraudteed, ooperimajad, Eesti Rahva Muuseumid ja Saaremaa sillad. Ning siis paarikümne aasta pärast avastada, et Eesti näeb tõesti välja nagu üks rikas maa kunagi, ainult et raha on otsas, kusagilt seda juurde ka ei tule ning ülal pidada kogu seda rikkust ei jõua.