Avo-Rein ­Tereping: kust tulevad eestlased

Avo-Rein Tereping Foto: SCANPIX

Tallinna Ülikooli psühholoogiaõppejõud Avo-Rein ­Tereping tõdeb, et laste­rikkust tuleb väärtustada. ­Mitte ainult materiaal­sete vahenditega, vaid vaja on kasutada ka teisi hoobasid.
 

Tavaliselt kord aastas, seoses Eesti inimarengu aruandega, jõuab Euroopa viie rikkama riigi hulka pürgivate kodanike kõrvu kauge kõuekõminana apokalüptiline sõnum – veel paarkümmend, no ütleme, viiskümmend aastat ja meie riigi ülima eesmärgi – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade – võib unustada, sest varsti pole inimesi, kes seda keelt ja kultuuri kannaksid. Tõsi küll, ega see sõnum kedagi eriti häirigi. Tühja sellest keelest ja kultuurist, kuniks elu!

Kuid nüüd on teema jällegi kuum, sest kummitab riikliku pensionisüsteemi kriis. See on tõsisem asi kui abstraktne rahvuse kestmine läbi aegade. Sellest ei räägi murega mitte ainult sotsiaalteadlased, kelle jutt mõjub suurtele otsustajatele nagu hane selga vesi.

Ega’s muidu kõla mõne poliitiku suust rahustav repliik – pole viga, Põhjasõja järel oli meid veel vähem, aga näe, ellu jäime. Või lugupeetud tohtri arvamus, et pole mõtet muretseda sündimuse vähenemise pärast, sest kui eluiga kasvab, siis polegi nii palju lapsi vaja. No tule taevas appi! Kas inimesed ei oska arvutada või ei mõista ühiskonnas toimuvaid protsesse.

Äsjasel inimarengu aruande esitluselgi riigikogus oli saal pooltühi, ju siis ei huvita rahvaesindajaid eriti Eesti riigi tulevikueksistentsi põhiprobleem.

Probleemist räägivad majandusteadlased ja finantsistid, tuginedes mitte emotsioonidele, vaid kuivadele arvudele. Kogu Euroopas räägitakse. Oktoobris toimunud Pärnu juhtimiskonverentsil viitas Jüri Raidla oma esinemises Eesti mõtlejate ja OECD 2011. aasta hindamisdokumendi tõdemusele – demograafiline areng ei võimalda Eesti Vabariiki pikas perspektiivis endisel moel pidada.

Euroopa kaasaegse pensionikindlustuse üldpõhimõtted pärinevad Saksa riigikantslerilt Otto von Bismarckilt. Oma 1881. aastal Riigipäevale peetud kõnes põhjendas ta pensionisüsteemi loomist vajadusega kindlustada auväärsesse ikka jõudnud lastetutele kaaskodanikele äraelamine, et need ei jääks koormaks kaela sõpradele ja sugulastele. Nii kujuneski süsteem, kus pensioni suurus ei sõltu laste arvust, vaid elu jooksul makstud maksudest.

See premeerib lastetuid, sest neil on olnud võimalus elu jooksul rohkem makse maksta, kuid selle süsteemi käigushoidmiseks on vaja tööturult lahkunute asemele pidevalt lisanduvaid uusi maksumaksjaid. Iga naise kohta peaks sündima keskmiselt vähemalt kaks last, arvestades paratamatu kaoga, peaks sündimuskordaja olema 2,1.

Eestlaste väikse sündimuse põhjusi on üsna tagasihoidlikult uuritud, kuid siiski. Nagu selgub 2008. aasta uuringust «Sündimust mõjutavad tegurid Eestis», on suurem osa neist (ligi 70 protsenti) küsitletute arvates materiaalsed. Niisiis, raha juurde.Kuid raha on vähe. Kas nõiaring? Kui see olekski kogu tõde, peaks laste arv olema sõltuvuses pere sissetulekutest, kuid otsest seost ei ole. Statistika näitab pigem vastupidist tendentsi.

Ometi keskenduvad poliitikud ­iibeprobleemile lahendust otsides ennekõike ja ainult rahale. Nii käibki võitlus selle üle, kuidas leida kõige suuremat häältesaaki andev jaotamise moodus. Nii emapalga kui muude lastetoetuse variantide kriitikud on öelnud otse – rahaga ei saa panna naisi sünnitama, riik ei saa osta lapsi raha eest. Neil on omamoodi õigus, seda kinnitab ka kiretu statistika. Ainult materiaalsete vahenditega saab heal juhul hoida olemasolevat taset, mitte aga suurendada sündimust.

Ülalpool viidatud uurimusest selgub, et eestlaste väikse sündimuse põhjuste hulgas on tervenisti 30 protsenti nn pehmeid mõjureid. Näiteks arvab 12,5 protsenti vastanuid, et lasterikkasse peresse ei suhtuta ühiskonnas hästi. Kui siia lisada 12,4 protsendi naiste arvamus, et väikeste laste vanemaid koheldakse töökohal halvasti, peaks olema selge, kuhu peaks pilgu pöörama.
Nende mõjuritega tegelemine ei nõua suuri eraldisi riigieelarvest, vaja on soovi ja oskust. Tasuks proovida muuta üldisi väärtushinnanguid, tõsta lastega inimeste/perede prestiiži. Eriti nende, kus peres kasvamas kolm ja enam last. Kas see on võimalik?

Vaadakem inimese tööalast käitumist. Suurem osa organisatsioonipsühholoogias tehtud uuringuid on lõppkokkuvõttes suunatud sellele, et panna inimesi efektiivsemalt, pühendunumalt töötama ettevõtte huvides, et muuta organisatsioon efektiivsemaks. Lihtsustatud järeldus sellistest uuringutest väidab – materiaalne hüve ehk kõrge palk hoiab küll inimesi ettevõttes, kuid ei pane neid paremini, efektiivsemalt tööle.
Selleks on hoopis teised motivatsioonitegurid, nende hulgas näiteks juhtkonna toetuse tunnetamine, oma töö olulisuse tajumine, tegevuse prestiiž, eneseteostuse võimalused ja muud pehmed mõjurid, mille rakendamine ei nõua organisatsioonilt märkimisväärseid kulutusi.

Inimene teeb pingutust nõudvaid asju kahel põhjusel – kas makstakse hästi või on see tegevus erilise tähendusega, seda tunnustatakse. Loomulikult on muudki, mille pärast ollakse nõus pingutama, kuid raha ja tunnustus, raha ja kuulsus on omavahel seotud. Raha kaudu saab tuntuks ja tuntus tõmbab juurde raha. Laulva revolutsiooni järgse lühiajalise beebibuumi tõukejõuks ei olnud materiaalsete tingimuste järsk paranemine, pigem oli see lootus tuleviku suhtes, küllap ka kaudne tunnustus lastega peredele («Maa tuleb täita lastega…»).

Olen küsinud inimestelt, missugused sõnad meenuvad esimesena, kuuldes sõnapaari «lasterikas pere». Tüüpilisemad vastused olid «vaene», «sotsiaalabi», «sotsiaaltöötaja», «peretoetus», «kitsikus», «abipakk». Isegi «asotsiaalne» juhtus vastustesse. Märksa harvem tuli ette sõnu «õnnelik», «kadestan», «vahva» jms. Need küsimised olid küll juhuslikud ja süsteemitud, kuid kinnitavad kaudselt sotsiaalministeeriumi ülal toodud uuringutulemust – lasterikaste perede maine on madal.

Inimese ühiskondlikku ja arvamusliidri staatust, mõjukust ei suurenda laste ja perekonna olemasolu mitte mingil viisil, pigem vastupidi. Meediakajastusi vaadates leiame lõputult klantsajakirju, mis ülistavad edukust äris, karjääri tegemises, naudingute tarbimises. Ei mingisuguseid lapsi jalus segamas! Justkui oleks enamik arvamusliidreid, meie edukad ja rikkad ülimalt seksikad, kuid sigimisvõimetud indiviidid. Kui paljud suudaksid vastata viktoriiniküsimusele, kellel tuntud poliitikutest on neli või enam last?

Paraku ei muutu rahva hoiakud ja väärtushinnangud päevapealt. Kuid nende muutmine on võimalik. Vaadake, kui usinasti ja tõsiste jõupingutustega tehakse seda nii soolise võrdõiguslikkuse, samasooliste abielude ja teistelgi teemadel. Arvamusliidrid löövad meediaveergudel lahinguid homoabielude tunnustamise üle, poliitikud on mures, et Euroopas vaadatakse meile viltu, mõned väidavad isegi, et seni, kuni Eestis ei ole seadustatud homoabielud, jätkub inimeste väljavool jne.

Ehk mäletate võimsat plakatikampaaniat «Erinevus rikastab»? Tõepoolest, needki teemad on olulised, kuid rahva ja riigi jätkusuutlikkuse seisukohalt kaugeltki mitte kriitilised. Ometi on lähenev demograafiline katastroof seni pakkunud arutlusainet vaid sotsiaal- ja majandusteadlastele. Tõsi küll, nemad oskavad arvutada, ehk seetõttu suudavad ka mõista olukorra kriitilisust.

Kuid kus on iibeteemalised konverentsid, tulised diskussioonid, veebilehed, plakatikampaaniad? Neid ei ole, sest tulevik on alles kaugel; niisiis – ahoi-ai-aa, las lennata… Ehk ei ole ­Euroopast tulnud sellesisulist korraldust või direktiivi?

Tegelikult ju oleme kõik, nii lastetud kui ühe lapse vanemad tänu võlgu kolme- ja enamalapselistele peredele. Oleme võlgu selle eest, et me ei ole Rein Taagepera tabava ütluse järgi lõplikult uppunud demograafilisse vetsupotti, kust tagasiteed ei ole. Et on veel neid, kes hoiavad pensionisüsteemi seni toimivana. Kolme ja enama lapsega on ligi 14 protsenti kõigist naistest, nende panus rahva kestmisse sünnitatud laste näol on aga 33 protsenti. See väärib tunnustust, eeskujuks seadmist.

Lasterikkust tuleb väärtustada. Mitte ainult materiaalsete vahenditega, neist on alati puudus, vaja on tõsta lasterikaste perede mainet teistegi vahenditega. Kuidas oleks ühe «Erinevus rikastab»-mõõtu positiivse kampaaniaga lasterikkuse väärtustamiseks?

Kuid poliitikutel on ka individuaalseid võimalusi. Näiteks võiksid riigikogu liikmed osa oma kasinast kuluhüvitisest kulutada kohtumistele lasterikaste peredega, tehes seda nõnda, et kaasneks ka meediakajastus. Lihtsamast lihtsam on kutsuda mõni tubli nelja-viielapseline pere kohalikku esindusrestorani lõunale või korraldada niisugune ühine lõunasöömine mitmele perele. See oleks ka tõeline kohtumine valijatega, tasuks oleksid valijate hääled järgmistel valimistel.

Meie president võiks eeskuju anda regulaarsete külaskäikudega lasterikastesse peredesse. Enne sõda tegi president Päts seda sageli, tõstes lastega perede mainet üldiselt. Kus president ees, sinna leiavad hõlpsamini tee ka ärimehed, kellel võib tekkida omakorda soov millegagi väärtustada neid, kel rohkem kui üks laps.

Kõlab fantastikana? Sugugi mitte. Mittemateriaalsel tunnustusel põhinevad motivatsioonimeetodid on organisatsioonipsühholoogias läbi proovitud ja töötavad. Kindlasti saaks tasuks valijate hääli see poliitik, kes raatsiks oma kasinat kuluhüvitist sellise ürituse jaoks ohverdada. Kes võiks olla teerajajana esimene meie riigikogujatest?