Ester Palm: millises riigis ma elan?

Sellel kohal oli kunstiakadeemia hoone. Teravaim vaidlus uue hoone ehituse üle käib kollase maja omanikuga. Foto: Priit Simson

Kunstiakadeemia naaberkinnistu omanik Ester Palm kirjutab esimest korda avalikult oma vaidlustest seoses uue hoone ehitusega. Kas kohaliku omavalitsuse ja riigi (EKA) huvide ühenduse korral on Eestis eraomand kaitstud või suigub õigus sellisel (eri)juhtumil unele, küsib ta.

Esiteks leian, et Eesti Kunstiakadeemia on ise olukorra eest vastutav, kuna rikkus tagaselja meievahelist kokkulepet.

Ma ei ole kunagi olnud vastu kunstiakadeemia uue õppehoone ehitamisele Tartu mnt 1 kinnistule, kui seda tehakse varasemaid kokkuleppeid või kehtivat õigust ja heanaaberlikke suhteid austades. Niinimetatud Art Plaza kontseptsioon ei ole ainus võimalus rajada kunstiakadeemia õppehoone soovitud mahus Tartu mnt 1 kinnistule.

2001. aastal sõlmisin tollase EKA juhtkonnaga kokkuleppe, mis oli 20.09.2001 Tallinna linnavolikogu kehtestatud detailplaneeringu üheks aluseks. Kokkuleppe kohaselt pidi Tartu mnt 1 kinnistule rajatama 26- ja 9-korruselised hooned. Minuga sõlmitud kokkulepet asus EKA kohe ka ellu viima, lubades hoonestusõiguse alusel rajada oma kinnistule 26-korruselise ärihoone, mida tuntakse City Plaza nime all. Peale eelnimetatud hoone rajamist ja kunstiakadeemia rektori vahetumist kaotas kunstiakadeemia paraku huvi kokkuleppe edasise täitmise vastu ning hakkas otsima võimalusi rajada kinnistule ka enda õppehoone kõrghoonena.

Ettekäändeks minuga sõlmitud kokkulepetest lahtiütlemiseks kasutas kunstiakadeemia enda korraldatud rahvusvahelist arhitektuurikonkursi võidutööd Art Plaza, mis ei rikkunud mitte üksnes minuga sõlmitud kokkuleppe, kehtiva detailplaneeringu, vaid ka rahvusvahelise arhitektuurikonkursi enda tingimusi. Võidutöö «väljavalimise» järel teatas kunstiakadeemia oma kodulehel juhtunust võidukusega, mis räägib iseenda eest: «Võitnud töö rikkus jultunult tingimusi (loe: naaberkinnistute omanikega sõlmitud kokkulepet – E. P.) – ja õigesti tegi!»

Vaatamata eeltoodule ning asjaolule, et praegune kunstiakadeemia juhtkond on kaotanud minu silmis usaldusväärsuse, kinnitan oma valmisolekut täita meie 2001. aastal sõlmitud kokkulepet.

Teiseks tuleb märkida, et minu kindel vastuseis Art Plaza projektile on olnud kunstiakadeemiale ja Tallinna linnale teada alates detailplaneeringu menetlemise algusest.

Olen uue detailplaneeringu algatamisest olnud selgesõnaliselt vastu kunstiakadeemia õppehoone kavandatud kujul rajamisele ning esitanud oma kompromissettepanekud probleemi lahendamiseks. Teatavasti on planeeritava hoone suurimaks probleemiks selle süvendamise ohtlikkus ja kõrgusest tulenev valguse lubatust suurem vähenemine. Mõlema eelnimetatud puuduse puhul on tegu minu subjektiivsete õiguste rikkumisega, millele tuli detailplaneeringu menetluse käigus lahendus leida. Kunstiakadeemia ja Tallinna linn aga eirasid seda nõuet ning lahendasid probleemi äraspidiselt, lisades kehtestatud detailplaneeringusse märkuse, mille kohaselt kunstiakadeemia õppehoone ehitamisega mittenõustujate kinnistud sundvõõrandatakse. Sellise «eesmärk pühendab abinõu»-stiilis probleemilahenduse õiguspärasusega nõustus minu suureks üllatuseks detailplaneeringu järelevalvemenetluses ka Eesti riik Harju maavanema isikus.

Arvestades eeltoodut ning eriti seda, et minu seisukohad tuginevad tunnustatud ehitusekspertide uuringutel ja hinnangutel, kelle arvamuse pädevuses ei ole mul põhjust kahelda, pole mul võimalik oma seisukohtadest taganeda.

Kolmandaks leian, et Tallinna linn on käitunud detailplaneeringu menetlemisel erapoolikult ja jätnud arvestamata minu õigustatud huvidega.

16.06.2011 kehtestatud detailplaneeringu aluseks olnud rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võidutöö Art Plaza väljavalimisest võttis žürii liikmena osa Tallinna peaarhitekt Endrik Mänd, kes toetas kogu detailplaneeringu menetlemise protsessis aktiivselt detailplaneeringu muutmata kujul vastuvõtmist.

Avalikkusele on Tallinna peaarhitekt detailplaneeringu üheks tugevuseks nimetanud asjaolu, et selle tulemusena tekib avalik linnaväljak. Soovin sellele väitele lisada fakti, et kunstiakadeemia tundis juba aasta enne rahvusvahelise arhitektuurikonkursi väljakuulutamist huvi ART Plazaga sama korruste arvuga (sic!) õppehoone ehitamise vastu. Tulenevalt eeltoodust tuleb rahvusvahelise arhitektuurikonkursi žürii (kellest enamiku moodustasid kunstiakadeemia ja Tallinna linnaga seotud isikud) otsust pidada minu õiguste arvelt sõlmitud kokkuleppeks, millega Tallinna linn sai linnaväljaku ja EKA varem soovitud kõrgusega õppehoone.

Detailplaneeringu menetlemise protsess näitas kõnekalt, et hetkest, kui Tallinn linn muutus detailplaneeringu kehtestamisest huvitatud osapooleks, kaotas ta võime hinnata erapooletult naaberkinnistute omanike põhjendatud argumente detailplaneeringu kehtestamise vastu, jättes muu hulgas (tahtlikult) tähelepanuta ka iseenda allasutuste detailplaneeringu mittekooskõlastamise otsused.

Eelnimetatud argument on minu õiguste rikkumise ja olemasolevate ehitiste ohustamise kõrval kolmas oluline argument, miks ma kehtestatud detailplaneeringu Tallinna halduskohtus vaidlustasin.

Neljandaks leian, et Tallinna linn ja kunstiakadeemia ei austa minu õigust kaitsta oma seisukohti Tallinna halduskohtus.

10. novembril väljastas Tallinna linn kunstiakadeemiale arheoloogiliste väljakaevamistööde kaitsmise ettekäändel ehitusloa sulundseina rajamiseks. Olukorras, kus kavandatav sulundsein ületab mitmekümnekordselt tegelikult arheoloogiliste väljakaevamistööde kaitsmiseks vajalike tööde mahu, on ehitusloa väljastamisega sisuliselt tegu kohtus vaidlustatud planeeringu elluviimise alustamisega ja naaberkinnistute omanike otsusekindluse järjekordse proovilepanemisega. Selline Tallinna linna ja EKA tegevus näitab taas kord eelnimetatute lugupidamatust kehtestatud planeeringust puudutatud isikute, kohtuvõimu ja Eesti ühiskonnakorralduse vastu tervikuna.

Viiendaks kerkib põhimõtteline küsimus: millises riigis ma elan?

Kunstiakadeemia detailplaneeringuga seonduva taustal soovin avalikkust informeerida ka sellest, et alates oma seisukoha väljaütlemisest olen olnud sunnitud taluma avaliku võimu lubamatut käitumist oma õigustest loobumiseks, mis on väljendunud ebaterves huvis minu tegemiste vastu, ametnike kontrollreidides, alusetutes ettekirjutustes, minuga seotud haldustoimingutega venitamises ja lisanõudmiste esitamises jne. Selline olukord on mind paratamatult pannud endalt küsima: kas ma elan õigusriigis või maa-alal, kus kehtib ametnike omavoli? Kas kohaliku omavalitsuse ja riigi (EKA) huvide ühenduse korral on Eestis eraomand kaitstud või suigub õigus sellisel (eri)juhtumil unele?

Lähitulevik peab näitama, kas ma elan ka tegelikult riigis, kus on kaitstud isikute õigused, vabadused ja inimväärikus, või riigis, kus eelnimetatud õigused on vaid müügiartikkel.