Urve Eslas

FOTO: Toomas Huik

Nädalavahetusel Haapsalu kultuurifoorumil mainis minister Rein Lang kultuuripoliitika tegemise ühe olulise eeldusena vajadust suurendada inimeste kultuurivajaduste väljaselgitamiseks uuringute osakaalu. Et muidu sahmime niisama, teadmata, mida inimesed kultuurist õieti tahavad. Aga kui uuringutulemused on ees, on näiteks kohe selge, kas inimesed tahavad rohkem sellist kunsti või hoopis sellist muusikat.


Et päriselt ei saanud selgeks, milline eesmärk statistika kogumisel on – kas anda rahvale seda, mida rahvas tahab, või, mõneti vastupidiselt, selleks, et inimeste kultuuriharjumusi kujundama hakata –, spekuleerin mõlema võimaluse üle.

Kõigepealt loodan, et statistikat ei hakata kunagi kasutama selleks, et põhjendada mõne valdkonna toetuste kärpimist rahva huvi puudumisega. Statistika, demokraatia ja kultuuri suhted on veidi keerulisemad kui mõne teise eluala puhul. Kultuuripoliitika on – vähemalt seni, kuni meil mõistetakse demokraatia all enamuse võimu vähemuse üle, mitte näiteks selle konsensuslikku vormi – ilmselt üks üsna vähedemokraatlik osa riigi juhtimisest.

See on osaliselt ka põhjus, miks on ohtlik majandusterminoloogia ülekandmine kultuurist rääkimisele: alati saab olema arvestatav osa kultuuri, mida ei «tarbita», kuid see ei tähenda, et see oleks riigile «kahjumlik». Tahtmata laskuda kõrge ja madala kultuuri ekslikku vahetegemisse, tuleb lihtsalt tõdeda, et kultuuril on palju eesmärke ning taandada see enamiku kultuurivajaduste rahuldamisele ei ole sugugi tark tegu.

Rääkides aga elanikkonna kultuuriharjumuste kujundamisest, läheneb kultuuripoliitika haridusvaldkonnale. Kui aga kooliharidus kõrvale jätta, siis on oluline, et osataks teha eristus «mõjutamine» ja «soodustamine». See viimane on muutunud küll ühesõnaliseks anekdoodiks, vastandudes tegudele, kuid üsna teenimatult.

Sellest, kuidas riik otseselt kultuurivaldkonda sekkub, leiab näiteid Donald Sassooni «Euroopa kultuuri ajaloost». Kui aga tõsimeeli tahta kultuuriharjumusi kujundada, on selleks just soodustamise teed minnes vahendeid, mida nimetatakse maksudeks.

Ma olen Langiga nõus, et rohkem infot on alati parem kui vähem infot, kuid info kogumise taha kultuuripoliitilised otsused seisma jätta pole just mõistlik. Omakeelse ja väärtkirjanduse käibemaksu alandamine, enne kui see kirjanikud-tõlkijad välja suretab, et raamatukogud saaks näiteks lastekirjandust enam kui mõne eksemplari lubada, oleks palju tulemuslikum.

Kulka nõukogu saaks ilmuva kirjanduse sõelumisega suurepäraselt hakkama.