Jüri Allik

FOTO: Pm

Teades seda kui tark inimene on Jaak Aaviksoo, siis on raske arvata, et ta ei anna endale aru, et tema artiklis korratud lubadus «Kõik tublid ja püüdlikud, kes suudavad täita ühtlased nõuded, saavad õppida tasuta» on ilma igasuguse (seal hulgas rahalise) katteta, kirjutab akadeemik Jüri Allik.

Väga tore, et minister Jaak Aaviksoo esitas oma nägemuse kõrgharidusreformist (Postimees 11. november 2011). Informatiivsed olid vastused küsimustele, mida reformi kohta on esitatud, kui ka see, millistele küsimustele jäid vastused andmata.

Kolm reformi põhjust ja eesmärki on aga selgelt sõnastatud: (1) rahakotist lahutatud õiglane juurdepääs kõrgharidusele; (2) kvaliteeti soosiv rahastamine ja (3) toetus kasvanud tulemuslikkusele.

Kõrghariduses valitseva ebaõigluse kirjeldamisel ei ole kahjuks minister Aaviksoo päris täpne. Ka praegused seadused ei luba seda, et nii öelda tasuta ehk riigieelarvelistel kohtadel õppivad üliõpilased saavad oma privileege, mis tähendab ilma õppemaksuta õppimist, peaaegu määramatult pikendada.

Minu teada täidavad kõik ülikoolid Eesti Vabariigi seadusi, mis vabastab riigieelarvelistel kohtadel õppivad üliõpilased õppemaksust vaid nominaalaja piires, mis seaduse mõttes ei ole kindlasti määramatu pikkusega aeg. Huvitav, kellel oli suunatud retooriline hüüatus «Eestis saab endale ülikooli koha osta!»

 Praegu kehtiv ülikooli seadus ütleb sõnaselgelt, et ülikoolil on õigus osutada teistele isikutele oma põhitegevusest tulenevaid tasulisi teenuseid. Mida peab tegema inimene, kellel on võimed, kuid riik ei suuda talle pakkuda muul viisil õppimisvõimalust?

Kas pakutav kõrgharidusreform muudaks juurdepääsu kõrgharidusele õiglasemaks? Pole kindel ja mõnede asjatundjate arvates, keda nimetatakse sotsiaalteadlasteks, kindlasti mitte. Kui reformi eesmärk oleks olnud sotsiaalselt võrdsema juurdepääsu tagamine kõrgharidusele, siis oleks piisanud õppetoetustest kõigile neile noortele, kelle perekonna sissetulek on alla teatud piiri. Piiri saaks sättida täpselt selle järgi, kui palju on riigi eelarves selleks raha. Ainult selline otsene hüvede ümberjagamise viis tagaks selle, et vaesemal ühiskonna kihil paraneks juurdepääs kõrgharidusele.

Kõik ühiskondlikud programmid, mis lubavad kõigile võrdseid hüvesid, muu seas ka kõrgharidust, lõppevad pigem alati sellega, et sellest saavad kasu eelkõige need, kes on niigi rikkad. Järsku tasuks järele mõelda selle üle, mida kirjutas meie veteranpoliitikute suur eeskuju ja Nobeli preemia laureaat Milton Friedman aastaid tagasi: kõik katsed hüvede üldiseks võrdseks ümberjagamiseks lõppevad reeglina veelgi suurema sotsiaalse ebavõrdsusega.

Tark poliitik teab, et võlgade küsimust tasub üles tõsta alles kõige viimases hädas. Tõepoolest väite, et Eesti kõrgkoolid on maksumaksjale võlgu üle saja miljoni krooni, käibesse toomine on võrdne Pandora laeka avamisega. Maksumaksja ja eriti see osa neist, kes töötab ülikoolis, võib hakata küsima millise hinnaga on ostetud ministri ametiauto ja millise hinnaga tahab riik saada ülikoolilt lõpetajaid.

Kuna baaskoha maksumus bakalaureuse õppes on 2011. aastal 1404 eurot, siis on lihtne arvutada, et ministrile sobiliku auto saab minimaalselt umbes 15 üliõpilase pearahaga. Miks arvab minister, et sellise naeruväärselt väikse ja monopoolselt kehtestatud pearahaga on üldse võimalik saavutada paremat üliõpilaste/lõpetajate suhet kui praegune 1/7. Euroopas on see kindlasti kõige parem hinna/kvaliteedi suhe, mida selle raha eest on üldse võimalik saada.

Selleks, et kõrgharidusreformi tegijaid maa peale tagasi tuua toon ma näite asjast, mida ma hästi tean – psühholoogide õpetamisest Tartu Ülikoolis. Riiklikku koolitustellimust jätkub kõikides õppeastmetes kokku umbes 100 üliõpilasele, kuigi õppida soovijaid, kellel selleks on võimeid, on 6 korda rohkem. Peale kõigi muude kulude maha arvamist jääb õppejõu palkadeks järele summa, mis katab napilt kahe professori palga, mis on umbes 40% sellest, mida sama töö eest saab näiteks ametikaaslane Soomes.

Kuidas on võimalik 2 õppejõuga õpetada kõiki psühholoogia aineid alates bakalaureuse õppest kuni doktorikraadini välja? Vastus on väga lihtne: suurem osa õppetööst tehakse ära erasektori ja teadustööks ette nähtud rahadega. Samasugune olukord on paljudel teistel nõutud erialadel. Maksumaksja peaks koos arvega, mis ilmselt pole väiksem, kui sada miljonit krooni, esitama hoopis küsimuse, miks riik harrastab kõlvatut konkurentsi – populaarsetele erialadel jätab õppekvaliteedi tagamise erasektori õlgadele.

Tihti on see, mida poliitikud ütlemata jätavad kõnekam sellest, mida nad armastavad korrata. Praegusel kujul välja pakutud kõrgharidusreformi peamine valimisloosung – tasuta kõrgharidus – on maksumaksja petmine. Teades seda kui tark inimene on Jaak Aaviksoo, siis on raske arvata, et ta ei anna endale aru, et tema artiklis korratud lubadus «Kõik tublid ja püüdlikud, kes suudavad täita ühtlased nõuded, saavad õppida tasuta»on ilma igasuguse (seal hulgas rahalise) katteta.

Reformiga lubatud 40 miljonist eurost, mis peaksid katma praegused erasektori kulutused, pole järgmise aasta eelarvesse veel mingil viisil projitseeritud. Kuid kõige olulisem on lubaduste sisulise katte puudumine: kavandatud reformi tulemusel ei saa kõik tublid, püüdlikud (lisaksin omalt poolt piisavalt võimekad) tasuta õppida erialadel, mis neile meeldiks. Tasuta on nende erialade ja kohtade arv, milleks riigil raha jätkub. Aga raha, nagu me kõik oleme kuulnud, on riigil väga vähe ja seda jätkub väiksele arvule erialadele ja õppijatele.

Esinedes väiksemate auditooriumite ees on minister Jaak Aaviksoo korduvalt rõhutanud, et rohkem tuleks usaldada noorte vaistu, kes valivad õppimiseks erialasid tunnetades selle perspektiive. See tähelepanek on ilmselt õige, sest vilistlaste seas tehtud uuringud näitavad, et vastupidiselt levinud eksiarvamustele, pole populaarsetel ja peamiselt sotsiaalteaduse erialadel mingit ületootmist ja nende erialade lõpetajad leiavad endale võrreldes teiste eriala lõpetajatega sagedamini ja paremini tasustatud tööd. On aga täiesti põhjendamatu, miks puudub kavandatud kõrgharidusreformis isegi vihje mõnele algelisele mehhanismile, mis kasvõi natuke suurendaks iga kodaniku võõrandamata õigust õppida erialal, mis talle meeldib. Praegusel kujul jätab kõrgharidusreform inimestele vabadust umbes sama palju, kui Henry Ford jättis seda oma mudeli T ostjatele: «Iga kunde võib saada ükskõik, mis värvi auto senikaua, kui see on must». Mingil põhjusel pole reformi autorid kordagi suvatsenud isegi kommenteerida ühte reformi kõige tõenäosemat tagajärge, et Eestis kaob võimalus emakeeles õppida kõige populaarseimaid erialasid – juurat, majandust, suhtekorraldust ja psühholoogiat. Või need ongi plaanitud sõjalise operatsiooni paratamatud tsiviilohvrid?

Veel üks asi, millele pole tulnud vastust on see, kuidas on seotud kolme õilsa eesmärgi saavutamine – õiglus, kvaliteet ja tulemuslikkus – tasulise eesti keelse õppe ärakeelamisega? Ühtegi tõendust selle kohta, et emakeelse hariduse sundriigistamine on kavandatud rahastuse tasemel edukam praegusest segamudelist, pole seni veel toodud. Miks loobub riik erasektoriga partnerlusest valdkonnas, mida ta peab strateegiliselt oluliseks, kuid ei suuda vajalikul tasemel rahastada? Ma ei tea ühtegi põhjust, miks ei saaks kasutada erasektorist tulevat 40 miljonit eurot nende samade õilsate eesmärkide saavutamiseks, et meie kõrghariduses oleks rohkem õiglust, kvaliteeti ja tulemuslikkust. Kui Jaak Aaviksoo ennustab, et see 40 miljonit kahaneb peagi iseendast vaid 10 miljonile, siis miks ei võiks erasektori osalus kõrghariduses loomulikul teel välja surra?

Jaak Aaviksoo kirjutab, et konkreetsed ettepanekud on jätkuvalt oodatud. Minu ettepanek on väga konkreetne: jätame ülikooli seadusesse alles lause, mille kohaselt on ülikoolil õigus osutada teistele isikutele oma põhitegevusest tulenevaid tasulisi teenuseid. Liikumine tasuta kõrghariduse suunas ei pea tähendama tasulise õppe keelustamist. Targem on lasta erasektoril jätkuvalt võistelda riigi suutmatusega suurendada baaskoha maksumust praegusega võrreldes vähemalt kahekordseks.