Lapsi saab kaitsta efektiivsema ennetustööga
 

Tänavu kevadel vapustas Eesti avalikkust juhtum, kus lapsed elasid ühes väikelinna korteris näljas ja roojas koos koertega. Me oleme paraku kiired unustama. Niisugused sünged lood pakuvad küll nädalaks-paariks kõneainet, kuid upuvad seejärel uute sündmuste merre. Paraku tõstatatud teravaid probleeme kaasa viies.

Tollesama šokeeriva juhtumi valguses päevakorda kerkinud lastekaitsega seotud probleemid ei saanud toona selgeid vastuseid ning hulk küsimusi on vastuseta siiani. Mitmed eksperdid pidasid olukorra põhjuseks iganenud nõrka lastekaitseseadust. Sama seisukohta kinnitas ka Eesti Inimõiguste Keskuse aastaaruanne. Laste õiguste vähese kaitse teema on korduvalt tõstatanud ka õiguskantsler.

Ehkki peaminister Andrus Ansip veel juunis riigikogu ees seistes üsna resoluutses toonis märkis, et lastekaitseseaduse kiireks muutmiseks pole vajadust, on nüüd meeldiv tõdeda, et asjad on üldjoontes siiski edasi liikumas. Oktoobris kiitis valitsus heaks «Laste ja perede arengukava 2012–2020», mis peaks olema just alus uue lastekaitseseaduse koostamisele.

Tegelikult korratakse arengukavas ju kevadel välja öeldut: seda, et kehtiv lastekaitseseadus on vananenud ja deklaratiivne ning ei anna piisavalt juhiseid praktilise lastekaitse teostamiseks. Näiteks ei kindlusta kehtiv seadus, et teave väärkoheldud või abi vajava lapse kohta igal juhul õigesse kohta jõuaks, kuigi kohustab iga kodanikku niisugusest lapsest teatama.

Ka mainitakse probleeme kohalike omavalitsustega, kel puuduvad vahendid lastekaitse teenuste arendamiseks ja elluviimiseks. Paljudes omavalitsustes puudub praegu lastekaitsetöötaja sootuks. Segadus valitseb selleski, millise ettevalmistusega inimene võib üldse lastekaitsetöötajana ametis olla.

Sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakonna juhataja Anniki Tikerpuu kinnitab Postimehes, et arengukava pole järjekordne bürokraatlik dokument, mis jääb riiulile tolmu koguma. Tahaks loota.
Poliitik võib ju eriti surveolukorras lubada endale demagoogiat teemal, et ega’s uus seadusesäte sunni inimesi paremini käituma. Kuid elu meie ümber on lastekaitseseaduse vastuvõtmise ajast 1990ndatel tundmatuseni muutunud. Meil on ilmunud ­uuringuid, mis näitavad, et Eesti lapsed on internetis käies suures ohutsoonis. Avanenud maailm on lisanud märkimisväärselt muidki riskitegureid.

Kõige selle ees ei tohi silmi sulgeda, ja kui valitsus seda arengukava heaks kiites on võtnud suuna tõhusamale ennetustööle, on see õige samm lastekaitsesüsteemi ajakohastamiseks.