Vello Vikerkaar: eeskujud. Isadepäevaveste

Foto: Erakogu

Auto. See ei olnud Roberti esimene sõna, aga see on tema lemmiksõna.

Robert näeb kõikjal autosid. Kui me teda vankris ümbruskonda uurima sõidutame, hüüab ta «auto» iga kord, kui mõni mööda sõidab. Ta osutab mitu korda päevas aknast välja sissesõiduteele, kus seisab meie masin: «Auto.» Isegi raamatut lugedes, kus pisipõnn õpib tundma oma kõrvu, silmi ja nina, näitab Robert pildil oleva poisi särgile: «Auto.» Tõepoolest, ma ei pannud seda tähelegi.

Ma ei tea, kust ta selle võtnud on. Me ei ole just eriliselt autokeskne perekond, keegi meist ei ole olnud «autopede». Sealtpeale, kui sain nii vanaks, et oma arveid ise maksma hakata, olen ikka pidanud autosid hädavajalikuks paheks – kapitaliks, mille väärtus kukub kakskümmend protsenti hetkel, mil te sellega autopoest välja sõidate.

Meil on Liinaga kahe peale ainult üks auto ja seegi pole midagi uhket, Škoda universaal, pealegi kasutatuna hangitud. Enamasti liigun ringi jalgrattaga, mis ei tekita Robertis mingit reaktsiooni, välja arvatud siis, kui ta istub oma lastetoolis taga, mis võimaldab tal näha ja ära tunda veel rohkem autosid.

Oleme Liinaga arvanud, et ehk sai ta autoarmastuse pisiku külge rullnokast naabrilt, kelle tegemisi Robert võib näha oma magamistoa aknast. Naabripoiss on selline mees, kelle kogu elu täidavad viieteist aasta vanune BMW, nahktagi, kuldkett, sagris juuksed, kirjaoskamatud sõbrad, techno-muusika, kaheliitristes pudelites odav õlu ja naabrite (meie) sõimamine üle tara.

Võib-olla on veel vara muretseda, aga mus pesitseb kartus, et Robert võib tahta teda jäljendada. Nii nagu mina aru saan, ei anna ta mingit panust riigi ja rahva heaollu, parasiteerides oma ligemale viiekümneaastaste vanemate kulul, kes lähevad hommikul tööle, saatmas noormehe bassitümps teise korruse aknast. Tal puudub isegi viisakus. Vahest selle rullnoka tõttu peavadki mõned mu naabrid – pankurid nimelt – välja teenima nii palju sotsiaalmaksu, millest saaks niisuguseid eluheidikuid ülal pidada.

Ma näen rullnokka ja silme ette kerkib kaheksateistkümneaastane Robert, kes läidab sohval lebades kanepipläru ja kuulutab, et ei lähe tööle, kuni ta pole lõpule viinud eneseavastuslikku retke laulu «Mul on bemmil uued kummid» sõnade saatel.

Mõistagi loodan, et Robert valib endale eeskuju kodule lähemalt – oma­enda isa –, mis aga tekitab oma muresid. Kas ma ikka olen väärt eeskuju?

Roberti vanaisa, vähese jutuga mees, kes naljalt nõuandeid ei jaga, ütles mulle veidi pärast Roberti sündi, et nüüd on mul kümme-kaksteist aastat Robertile midagi õpetada, pärast seda on see juba lootusetu, sest noor inimene hakkab ise otsuseid langetama.

(Ainuke muu nõuanne, mida isa mäletamist mööda on mulle andnud, tuli enne mu esimest kohtamist: «Kohtle tüdrukuid daamidena. Kes on daamid, need ootavad seda. Kes ei ole, hindavad seda.» Kui me aastaid hiljem vennaga mälestusi mõlgutasime, selgus, et talle oli isa enne kohtamist andnud sootuks teistsuguse nõuande: «Ära kunagi usalda naist, kel on kaks eesnime.» Võib-olla saime mõlemad just sellise nõuande, mida meil tarvis läks?)

Minu silmis oli ta täiuslik näide, milline üks isa peab olema. Ta ei olnud ehk nii tundeline, nagu sooviksid tänapäeva naised, aga ta oli eeskujulikult aus, distsiplineeritud, kõva töömees ning üdini pühendunud perekonnale ja naabruskonnale. Ema oli jumalus. Tema kohta ei olnud lubatud öelda ühtegi halba sõna. Tema kuuldes ei tohtinud vanduda. Kõik, mille ta taldrikule pani, tuli ära süüa.

Kaasa tunda ta oskas. Kunagi, kui ma vastu posti põrutasin, tekitas see tema lemmikautole küljepikkuse mõlgi. Ta embas mind andestamise märgiks. Ta ei vaevunudki autot parandama.

Tal jagus ka väärikust, kuigi mõned ehk kutsuksid seda uhkuseks. Ma mäletan, kuidas ta majanduslikult päris rasketel aegadel keeldus valitsuselt sentigi vastu võtmast. Isegi minu ema palved, et isa on omalt poolt maksnud valitsusele nii tohutult palju, et nüüd võiks ju sellest natuke tagasi võtta, ei leidnud teed tema kõrva. Nii meeleheitel me ka polnud ega saanudki olla. Me võisime toime tulla vähemaga. Nii või teisiti, parem on ise hakkama saada.

Ta jäi kõigutamatuks nii headel kui halbadel aegadel. Võib-olla oli see omamoodi stoitsism. Pojana nägin temas jäägitut veendumust ja enesekindlust. Teda ei olnud võimalik väliselt jalust rabada, või kui ka oli, siis igatahes mitte laste silme ees. Ainuke kord, kus ma kuulsin, et ta närvi läks, oli siis, kui üks teine pardikütt kritiseeris tema koera. (Ja Jumal ise oleks pidanud appi tõttama inimesele, kes oleks kritiseerinud tema poega.)

Sestap ongi mulle pähe kerkinud küsimus, millist eeskuju annan mina oma pojale. Kas Robert näeb minus midagi, mida tasuks jäljendada?

Minu Ameerika sõber William, kes on jäägitult lastele pühendunud, näitas kord keskmist sõrme hooletule juhile, kes oleks peaaegu ta lastele otsa sõitnud. Mees peatas auto kinni ja tahtis kaklema hakata. William on kunagine amatöörpoksi meister ja oleks võinud hõlpsasti anda autojuhile, mida see vääris, ning seejärel tema kalli masina klaasidki segi peksta, aga lapsed olid sealsamas. Ja nii oli William kahevahel.

Tallinna liikluskultuur pakub ohtralt võimalusi juhtidele keskmist sõrme näidata. Roberti näpud esialgu veel nii hästi ei liigu, et keskmine sõrm püsti ajada, aga et ta kõike käigult õpib, siis olen ennast seni tagasi hoidnud ja jätnud Tallinnas paljud seda väärivad isikud paremasse kohta saatmata.

Ma olen omaenda käitumise suhtes peaaegu paranoiliseks muutunud. Kas mu riided on ikka piisavalt puhtad? (Kas ta märkab, et ma viksin kingi?) Kas mu lauakombed on korralikud? (Äkki tabab ta mind kraanikausi kohal söömast? Kas ma järgin ikka etiketti ja liigutan supilusikat endast eemale, mitte enda poole?)

Loomulikult jälgib ta hoolikalt paljusid asju, näiteks seda, kuidas ma suhtun tema emasse. Ehkki Ida-Euroopas võidakse seda pidada armastusavalduseks, ei ole ma oma naist kunagi löönud, aga nüüd püüan ma olla veel hoolikam ja viisakam, sest seda ta ju väärib.

Nüüd püüan ma talle öelda, et ta on rõivastega mööda pannud, rohkem oma isa moodi («Oh, kallis, ma ei ole selles päris kindel»), mitte aga tavapärasel viisil («Ehh, peast oled põrunud vä?»). Arvatavasti ei ole mul see alati hästi õnnestunud ja sestap ma loodan (isegi kui Liina seda ei tee), et lapsed jagavad ehk plusspunkte juba heade kavatsustegi eest.

Samuti püüan ma teda mitte julgustada antisotsiaalses käitumises, mis on mu meelest nii vahva. Kui ta teeb suuga peeretamishäälitsust, püüan mitte naerda. Kui ta väänleb kiriku põrandal, nagu oleks saatan ise temasse pugenud, püüan ta lihtsalt üles korjata. Kui ta ronib ostukärust välja, et kassalindil sõitu teha, püüan ta kätte saada, enne kui ta skanneri ette jõuab.

Ehkki kõik see mul sageli ei õnnestu, mõtlen oma isale ja püüan olla tema moodi.

Kui arvestada Roberti autolembust, ootan pelgusega päeva, mil tema armastus elutu asja vastu ületab armastust minu vastu. Ma võtsin väga tõsiselt ajakirjaartiklit «Miks ma vihkan Barneyt», milles üks isa kurtis, kuidas tema pisipõnn eelistab kõigele muule lillat dinosaurust.

Ent kõige muretsemise kõrval oleme Liinaga võtnud kasutusele ka vastumeetmeid, mis peaksid Robertis tekitama tõrget rullnokluse vastu. Siin, jah, tuleb tuld kustutada tulega. Kui tema ütleb «auto», pakun mina talle mängupüssi.

Me oleme Liinaga väga aktiivselt vaeva näinud ka sõnavara kallal. Tema õpetab last tundma taimeteid ja ravimtaimi. Mina õpetan, kuidas Salmo truttat saab ära petta ja kinni püüda Ephemeroptera koopiaga. Ta ise aga on käsile võtnud põhjaliku kursuse Jean-Claude van Damme’i filmidest.

Loodetavasti kasvab Robert automaaniast välja ning me võime Liinaga hakata tundma normaalsemaid lapsevanemamuresid, näiteks selle pärast, ega meie pojast saa ometi gei. Loomulikult ma möönan, et võib juhtuda, et temast saab mõlemad korraga. Ja sellest hoolimata armastame me teda igasuguste tingimusteta.

Vello Vikerkaare ingliskeelseid kolumne saab lugeda tema blogist!