Tiiu Kuurme.

FOTO: Elmo Riig / Sakala

Praeguse kõrgharidusreformi versiooni rakendumine võimendab, mitte ei vähenda probleemide põhjusi, kirjutab Tallinna Ülikooli dotsent Tiiu Kuurme Õpetajate Lehes.

Hariduse mõiste kasutamine Eesti hariduspoliitilises kultuuris on lai ja lohisev. Lähtudes laiemast arusaamast, miks haridus on tähtis ja miks haridusest hoolima peab, tähendab haridus eelkõige õppijate kujunevat maailmapilti, isiksuse­omadusi, vaimset arengut, väärtusmaailma ning kvalifikatsioone. Meil siin on aga haridusreformide all harjutud mõistma koolide kinni­panekut, kooliastmete liitmist-lahutamist ja rahastamisskeeme ehk siis materiaalset baasi ja haridus­korraldust.

Kõige selle seoseid hariduse tegeliku paremaks muutumisega leida pole kuigi lihtne ja kas seda tahetaksegi. Teisiti pole see ka kõnealuse kõrgharidusreformiga, kus valijaid isamaalisele liimile meelitanud tasuta kõrghariduse lubadus on käsitletud kitsalt ja ülikoolides toimuva tervikkontekstist välja rebituna.

Mida siis ikkagi «reformitakse»? Kindlasti mitte seda, millest kui kõrghariduse põletavatest probleemidest on rohkesti kõneldud viimaste aastate meediapildis – õppejõudude, teiste intellektuaalide, üliõpilaste ja ajakirjanike poolt. Märkimisväärse järjekindlusega suudetakse ametkondlikul tasandil mööda vaadata sellest, mis mõtlevaid inimesi kõrghariduse tuleviku pärast muretsema paneb. Kirjutajad väsivad, ent probleemid püsivad, sest keegi ju ei vastuta.

Probleemide ühisnimetajaks ongi seesama kaduv kvaliteet, mille bürokraatlik retooriline kõnepruuk paraku kõmisevaks tühimõisteks muutnud. Finantskapitali maailmavõimu olukorras, kus äri- ja turuloogika pannakse võimukalt kehtima ka seal, kuhu see mitte ei sobi, sest nähtuse enese iseloom eeldaks omaenese loogikat, «saabki ebanormaalsusest norm» (Argo Kerb, Õpetajate Leht 09.09). Sest võõrloogika mõjul väärastuvad hariduse, kasvatuse ning haridusasutuste enese identiteet.

Kui kuskil siiski turuloogika kehtivust otsida, siis ülikoolide puhul kindlasti selles, et odav asi ei saa olla hea. Raha totaalse võimu tõttu kõikjal kujuneb ka kõrgharidusreformi käivitavaks jõuks nimelt raha. Ning ka kavandatava tagajärgede üle arutleda tasub eelkõige raha keeles.

Tundub, et uue reformiga asutakse agaralt selle hapnikuvooliku kallale, mis seni hoidnud ülikoole rahaliselt elus, ehk tasuliste õppekohtade keelamisele. Kindlasti polnud nõukoguliku, ent siiski tasuta kõrghariduse traditsioonist pärit ülikoolirahvas vaimustuses, kui tasulisi õppekohti looma hakati, see tundus ebaloogiline ja ülekohtune, arvestades meie rahva valdava osa kiduraid sissetulekuid.

Sujuvalt kujunes tasulisest õppest ülikoolide eluspüsimiseks oluline loomulik olek, võimaldades ka riigi investeeringud kõrghariduses ühe üliõpilase kohta hoida ühel madalamatest tasemetest Euroopas. Ka õppejõudude uurimistegevust ei rahastata valdavalt mitte niivõrd teadusprojektidest, kuivõrd üliõpilase pearahast, sest teadusraha saamine eriti just pehmetes valdkondades on erakordne sündmus, millest pealegi õppejõududele palka maksta ei tohi.

Kogu sotsiaalia ja humanitaaria on pälvinud riiklikust teadusrahastusest seni vaid 14 protsenti, ehkki just nendes valdkondades kindlustatakse jätkuvalt riigi püsimise vaimset alust. Nii on õppekavasid, millel saab õppida vaid oma raha eest, ja teisi, mille puhul riik katab vaid mõne koha maksumuse. Ja meil tuleb vastu tahtmist ning südamevaluga igal suvel sisseastumisvestlustel tõmmata joon, mille alla jäänutel tuleb kas maksta või loobuda.

Vastu on võetud peaaegu kõik kirjaoskajad, kel rahakott õppida võimaldab, ja õppejõud jalutavad umbisikulise sajapealise auditooriumi ees, mikrofon pihus, lõpetades need vähe õpinaudingut pakkuvad etteasted lünkvastustega testiga, milles õigesti täidetud lüngad nimetatakse tulemuseks. Kui industriaalse linditöö loogika pannakse kehtima haridusprotsesside üle, on ka tulemuseks enamasti industriaalne toodang – standardiseeritud lünkteadmistega ühetaolisus.

Alamakstus süveneb

Mida tähendab lubadus, et kõik motiveeritud ja võimekad noored peaksid saama õppida tasuta õppekohal? Iseenesest oleks see õiglane, hea ning palavalt oodatud, ent iga lubadus maksab ju midagi. Ning tundub, et seda riiklikku lubadust kinni maksta ei soovita, sest esialgne lubadus kompenseerida riiklikult seni tasulised õppekohad on teadaoleva info järgi kahanenud pooleni esialgsest summast.

Ülikoolidele antav nn tegevustoetus aga tähendaks väikese ja vileda teki viskamist jagamiseks kõigile, kes õigustatult varju leida soovivad. Võib prognoosida, et sellele järgnevad siselahingud ning teki alla ei pruugi mahtuda need, kes peaksid, vaid toimima hakkab argumentum ad hominem. Segase ja meelevaldse mulje jätavad kriteeriumid, kui suur saab olema kellelegi kuuluv tegevustoetus. Uusliberalistlikes arengutes nimelt on ka akadeemilisest keskkonnast kaduma hakanud argumenteerimise kultuur ning argumentide mõju kahvatub mõne isiku võimu lähedal ja pildil olemise fakti ees.

Senine alamakstus, nii tundub praeguse seisuga, asendatakse veelgi suurema alamakstusega. Löögi alla satuvad kindlasti just väiksemad kitsamale spetsialiseeritusele või teoreetilistele teadmistele orienteeritud õppekavad, sest siin ei sünni otsene rahakasum. Võimekus abstraktselt ja teoreetiliselt arutleda lahkub senisega võrreldes kiirenevas tempos.

Need kitsama spetsialiteediga õppekavad sisaldavad valik- ja kohustuslike ainetena originaalseid sisulisi erikursusi, mida ülikooli sisereeglite alusel võivad kuulama tulla ka teiste erialade ja ülikoolide tudengid, et nii kujundada enesele individuaalset õpirada. Kaob õppekava, kaovad ka need kursused, seega võimalused tudengeile süvendatud ja mitmeplaaniliseks erialaseks hariduseks, ning vaja pole sel juhul ka õppejõude-uurijaid, kelle lahkumisega koos lõpeb nende valdkonnaspetsiifiline erialane infovoog ja originaaluurimused. Sest õppejõud-teadlane, härrased ametnikud, on ju tegelikult loovisik! Ta loob originaalsust, mitte standardit.

Saksa kõrgharidusdiskursusse olevat tekkinud uus mõiste die Laberei, mida eesti keelde saab tõlkida kui ‘lamedus’. Äri- ja turuloogika võimutsemine bürokraatliku retoorika soustis mõjub kui teerull, mis jätab järele pinnalaotuse, ent mitte enam sisu ega vormi. Siin ei aita isegi reljeefse ministri olemasolu.

Keskpärasus õilmitseb

Kuidas selgitada välja võimekad ja motiveeritud noored, kellele soovitakse pakkuda tasuta haridust reformi autorite loogika järgi? Praegu selgitab selle välja suutlikkus õppekava nõudmistega järje peal püsida. Sisseastumisvestlustel ning -katsetel pole taoline väljaselgitamine kindlasti päriselt võimalik, sest see eeldaks selgeltnägija võimeid. Massivooruloengul ammugi mitte. Ja kui eksamineerijad ära võlunud noor hiljem siiski välja kukub, jääb tühjaks ka tema koht, kuhu varem pääses mõni raha eest õppija.

Ent samavõrd väljalangejatega (loe: kaotatud rahastatud kohaga) ei vähene vajadus koos temaga lahkunud summa järele, sest õppekava maht ja õppejõudude koormus on jääv suurus. Osalise õppemaksu välja pakutud variant punktide alasoorituse korral aga juhib asjaosalised otsesele kõlvatusele – tudengi sohistrateegiate leiutamisele, et need punktid kuidagi ikka saada, ja õppejõu kiuslikkusele, et temalt ikka see raha kätte saada. Võimekad ja motiveeritud selguvad enamjaolt juhendamise käigus individuaalsetes kontaktides õppejõududega, ent selle hetkeni jõudmiseks kulub omajagu auditoorset aega.

Millest on siis viimastel aastatel meedias kirjutatud kui kõrghariduse tegelikest probleemidest? Massiloengute ebaefektiivsusest, formaalsusest ja bürokraatiast, ebaühtlase võimekuse ja eelharidusega tudengkonnast, mis tingib loengute pidamise lihtlausetes ja üha alanevad nõudmised. Õppejõudude ülekoormusest ja väsimusest ning kehtestatud mehhanismidest teaduspoliitikas, kus õppejõu kõlblikkuse peamiseks kriteeriumiks on üksnes rahvusvahelised publikatsioonid, ent kus kedagi ei huvita enam tema võimekus lektorina. Nii nagu ei huvita enam kedagi, mida üldse tudengeile õpetatakse ja kas iga õppejõud ongi seda sisuliselt pädev tegema. Üleminekuhindamised ja akrediteerimised küll toimuvad, ent pole aluseta kahtlused hindajate pädevuses – kas suudavad nad hinnata aineprogrammide sisu adekvaatselt.

Probleemiks on saanud seegi, et liiga võimekas teadlane-õppejõud võib saada pinnuks silmas neile, kes seda ise ei ole, ning mehhanismid võimekatest vabanemiseks ja keskpärasuse õilmitsemiseks on seadustega täiesti olemas. Seda enam, et vähenemas on suurelt mõtlejate hulk akadeemiliste seinte vahel, kes teavad ja mõistavad, mis on midagi väärt.

Probleemide probleem on meie õppejõudude tööd ja kvalifikatsiooni alavääristav palk, mis jääb 5–8 korda alla samaväärse kvalifikatsiooniga õppejõu palgale 80 kilomeetrit põhja pool, ehkki meilt nõutakse samaväärseid näitajaid. Meie lektoritele makstav palk – kui elatakse palgast – mõistab nad elama vaesuse piiril, ja missioonitunde ekspluateerimine on vähemalt jätkusuutmatu, kui mitte inimesi demoraliseeriv.

Kõigi probleemide juur on sisuliste väärtuste väärtusetus (vt nt 03.09 Postimehe AK-s Martti Kalda artikkel «Kas ülikool teeb teadust või toodab Viini vorstikesi»), neist huvitumine, neist rääkimine, nende ümber koondumine, vaimsuse austus ja tõe teadmise vajadus. Juba väga ammu ei küsi õppejõud kolleegilt, mida sa oma uuringuga teada said, mida väliskonverentsil huvitavat kuulsid, millest kirjutasid. Jääb vaid ainus ja peamine, sest see huvitab hindajaid: kus avaldasid? On kadunud akadeemilise elu vereringe – akadeemiline diskussioon sisuliste väärtuste ainetel. Pole imestada, et nii kaob ka õppejõudude huvi, milline sisu on üliõpilastes, ja nende enestegi jaoks on ju peamine väärtus sooritus.

Niisuguste küsimustega uus kõrgharidusreform ei tegele, isegi mitte kaudselt. Praeguse versiooni rakendumine võimendaks, mitte ei vähenda nende aastaid kõneks olnud probleemide põhjusi. Vaid harva kohtab kedagi ülikoolirahva seast avalikes asjades sõna võtmas, ka kõrgharidusreformi saadab apaatne vaikimine. Kui õige mitmetel läinud aegadel oli just ülikoolirahvas ühiskondlike uuenduste ja ühiskonna analüüside eesliinil, siis praegu on teda iseloomustavaks tunnusjooneks sotsiaalne vagurus. Ka omaenese palgaküsimustesse puutuvas, kuivõrd puuduvad toimivad ametiühingud, kes õppejõudude töötingimuste eest seisaks. Universitasest pole õieti midagi kuulda ning ei tea milline kaalutlus arvas ülikoolirahva välja haridustöötajate liidust, kes oleks ju koos ülikoolidega tugevam kui ilma.

Kelle juhtimisel ja kuidas?

Ent kuidas väärtustavad ülikooliharidust ja nende eneste nõutud näitajaid võimud ise? Haridusministeeriumi kõrgharidusosakonna 12 inimesest on magistrikraad viiel ja doktorikraad ühelainsal, sealjuures on selle juhataja ning praeguse kõrgharidusreformi eestkõneleja bakalaureusekraadiga! Valitsevate ringkondade nõunik ja meedias teadlasena esile tõstetud avalik majandusguru on Andres Arrak, kelle nimi (seega ka pädevusnäitajad) puudub üldse Eesti teadlaste portaalist ETIS. No comments, kui rääkida teadmispõhisest Eestist!

Tundub, et raha kui väärtus ja hariduse sisuline väärtus toimivad kaalude printsiibil: mida raskem on raha tähendus, seda kerglasem ja hõredam tundub sisu.

Kõrgharidusreform väärib kuhjunud probleemide tõttu siiski tegemist. Ent mitte vähese mõtlemisvõimega inimestele suunatud häälepüüdjana poliitikas, vaid tõsise süvaanalüüsi tulemusel järelekaalutud abinõudena. Ootaks holistilist vaadet kõrgharidusele ja ülikoolidele. Ootaks nii poliitikuid kui ka ametnikke ülikoolidesse sealse rahvaga kohtuma, et ausalt aru pidada probleemide ja nende lahendamisvõimaluste üle. Ootaks tõsiseltvõetavaid ülikoolis toimuva sisu puudutavaid uuringuid, mille lähtepunkt poleks eurodirektiivid ja sealsed dokumendid, vaid teaduslik teadmine ja tegelikult kujunenud olukord. Ootaks ametnike eruditsiooni mitte üksnes direktiivide vallas, vaid kõrgharidusteooriate, ülikoolide seisu ja perspektiivi analüüsivate teaduspublikatsioonide tundmise vallas.

Otsene rahastus võiks kuuluda üliõpilase pearaha tõstmiseks, bakalaureuseõppega võrdse arvu magistri­õppe kohtade tarvis ning õppelaenu kustutamise taastamiseks neile, kes töötavad riigile olulistes ametites. Mõelda võiks ka võimalusele nõuda spetsialisti koolitusraha välja sellelt riigilt, kes ta enesele oma agentuuride kaudu tööle meelitab, et mitte jäädagi hääbuva rahvastikuga haritlasi pillavaks doonorriigiks.