Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/12/11/2683028t1hbb7e.jpg)
/nginx/o/2011/11/11/830322t1hde5c.jpg)
Alles see oli, kui viibisime Tadžiki NSVga suures ja sõbralikus nõukogude rahvaste peres. Eesti pani jalga seitsmepenikoormasaapad ja kihutas tulevikku, samal ajal istuvad tadžiki võimumehed ja nuputavad, kuidas vangistatud Eesti kodanikust lenduri ja ta Vene kolleegi olukorrast kasu lõigata.
Mis meil üldse oli ühist selle NSVga? Vastus on lihtne – ühine oli emake Venemaa. Venelased teavad, kuidas tadžikkidega toimetada. Mulle täitsa meeldis, kui Vene võimud hakkasid tadžikke kinni nabima ja neid kodumaale tagasi saatma. Emake Venemaa haaras rihma ja hakkas seda poolriiki lihtsalt nüpeldama.
Siin ei aita Saksa saatkond, mille kaudu Eesti praegu tsiviliseeritult asju ajab. Siin aitabki ehtvenelaslik piitsalaks. Loodame siis, et Medvedev toob meile Tadžikistanis vangi mõistetud Aleksei Rudenko tagasi.
P.S. Urmas Paet, ära pane pahaks.