Jüri Saar

FOTO: Toomas Huik

Ajakirja Vikerkaar selle aasta septembrinumbris ilmus programmihõnguline artikkel vasakradikaal Slavoj Žižeki sulest, kelle põhiseisukohad olid järgmised. Anders Breiviki internetis esitatud eneseõigustusi ei tohi tema toimepandu taustal alahinnata.

See pole «hullumeelse sonimine», vaid on nn Euroopa kriisi järjekindel esitus, kus avalduvad vaimselt ja materiaalselt manduva lääne pahed. Ja seetõttu annab autor kõigile oma tegelikele ja kujutletavatele vaenlastele «tuld ja tõrva».

Sajatuste osaliseks saavad nii antisemiidid, paremradikaalid, vägivaldsed kristlikud fundamentalistid, homofoobid, sionistid, Iisraeli ekspansionistid kui ka üldse igasugu «pahalised», keda pole vist võimalik ammendavalt üleski lugeda.

Olen jätkuvalt veendunud, et šokeeriv Norra juhtum ei vaja eksponeerimist ja üksikasjadesse süvenemist väljapool spetsialistide ringi, sest laiemal avalikkusel pole õõvastavate üksikasjadega midagi peale hakata.

Seega olen Žižekiga diametraalselt vastupidisel seisukohal ja minu arvates just Breiviki-taoliste juhtumite eneseinterpretatsioonides ei ole mõistlik hakata otsima sügavamast sügavamat sõnumit, mida see inimelukas oma hirmutegude õigustamiseks esitab. Enamik teabekanalitest leppis kokku boikotis, mis oli kahtlemata õige.

Miks siis ikkagi (endine) kommunist Žižek suhteliselt hästi õnnestunud boikotti meeleheitlikult murda proovib ja teema ideoloogilisena meedias taas üles võtab? Küllap on tegemist osaliselt lihtsalt vana mehe edevusega, kuid mitte ainult.

Brevik kehastab Žižeki jaoks kurjuse essentsi, breiviklust, mida sisalduks justkui mingites annustes kõikides, kes on talle vastumeelsed. Sedasi jõuabki ta sujuvalt välja tuntud vaimuuperpallideni, mil antisemiitideks hakatakse kutsuma mitte neid, kes juute ei salli, vaid neid, keda juudid ei salli.

Žižek vajab Breivikit selleks, et õigustada iseenda olemasolu ja oma äärmuslikke seisukohti. Žižek ja Breivik – neid seob omavahel eelkõige see, et nad on mõlemad fundamentalistid ehk äärmuslased, keda iseloomustab manihheistlik põhivaade maailmale. Selle poolused on alati vastandlikud – Jumal vs Saatan, Valgus vs Pimedus, Parem vs Vasak jne, kelle vahel leiab aset kompromissitu eshatoloogiline võitlus.

Vaenlane tuleb lõplikult hävitada nii üleüldse kui ka iseendas ning vaenlane on teatavasti väga visa ja salakaval. Selline ongi radikaalide peamine mudel maailmast aru saamisel ning häda maailmale, kui see mitmetahulisem olema juhtub.

Näeme siinkohal selget maailmanägemise vastandust, kus ühel poolel on augustiinlik suhtumine – kurjus on pigem passiivne headuse puudumine, ebatäiuslikkus ega oma iseseisvat tähendust.

Teisel poolel on manihheistlik arusaam kurjusest kui aktiivsest Saatana sünnitisest, kellega tuleb võidelda elu ja surma peale. Ei tohi unustada, et augustiinlik liberalistlik vaade elule on ülim suuremeelsus, valmisolek elada koos vastasega – ka nõrga vaenlasega. Just seda tähendas Jens Stoltenbergi ütlus: «Meie vastus terrorismile on rohkem demokraatiat ja rohkem avatust.»

Kommunismi (marksismi-leninismi) käsitlemine fundamentalistliku religiooni erivormina näib olevat asjakohane. Kommunismiaegset kirglikku antireligioosset propagandat ja usklike tagakiusamist ei ole võimalik mõista, kui kommunismi ei vaadelda religiooni ühe liigina, mis tahtis asendada kõiki teisi.

On üsna ilmne, et kommunismi võimutsemise perioodil suruti süstemaatiliselt alla kõiki teisi religioone, sest kommunismi doktriin tahtis olla ise fundamentalistlik suurreligioon. Ainult religioon, mitte majanduslik ja poliitiline doktriin, võib pretendeerida absoluutsele tõele ja eksklusiivsusele ilma mingi konkurentsita.

Marksismi inimvaenulik «uuendus» oli, et lihtsa inimese elu hakati kirjeldama läbi kannatuste ja rõhumise, millele tuleb ükskord (revolutsiooniga) teha lõpp. Kannatamise probleem läheb sujuvalt üle kurjuse probleemiks, sest rasked kannatused tunduvad sageli olevat kannatajale endale moraalselt teenimatud.

Vaenlast, ahvatlevat Saatanat on otsitud ja leitud nii enesest kui ka ümbrusest, viimasest siiski sagedamini. Erinevalt teistest religioonidest lubas marksism oma ustavatele jüngritele kõigi probleemidega toimetulemist ja paradiisi (kommunismi) küll kaugemas tulevikus, kuid ikkagi veel selles elus, Maa peal.

Võrreldes islamismi ja marksismi-leninismi, leiame ka nende dogmaatilises ülesehituses palju kokkulangevat. Islamiradikalismi uurijad kasutavad siiani millegipärast vähe revolutsiooniliste liikumiste kohta tehtud töid, kuigi nii ühel kui ka teisel juhul on aluseks sarnased ideed. Neil kahel on massiliikumistena hämmastavalt palju ühisjooni.

Kommunismis ja islamismis võib näha suurt kattuvust: sotsiaalse õigluse ja võrdsuse janunemine, «valgustatute» tunnistamine kõrgeimaks inimtüübiks, tervikliku maailmavaate ja ellusuhtumise poole püüdlemine, sektantlik sallimatus, kahtlustav ja vaenulik suhtumine intellektuaalsesse eliiti, vastikus kapitalismi (ehk lääne) vastu.

Kommunistide ja islamistide puhul ei nähta lähedast, vaid ikka ja jälle ainult kauget minevikku või tulevikku, iseloomulik on totaalne rahulolematus oleviku, hetkeolukorraga. Samas avaldub ka regulaarne ja totaalne vastuolu sõnade ja tegude vahel. Näiteks Nõukogude Liit oli «maailma rahuvõitluse kants», paraku relvis ja iga hetk valmis jõudu kasutama. Islamistlikud liikumised on praegu samasugused, kuigi kogu maailmale tehakse lõputuid etteheiteid ega nähta enda käitumises vähimatki probleemi.

Midagi hirmutavat on inimpsüühikas peituvas destruktiivses potentsiaalis ja eriti selle kogemises, kui lihtne on tegelikult inimmassides võimsaid emotsioone esile kutsuda. Sama asi vaatab vastu, kui lehitseda anonüümset internetikommentaariumi, seda tänapäevast «peldikuseina», kuid ühiskonnas toimuva kohta tagasiside saamise käepärast võimalust.

Olen proovinud endale ette kujutada keskmist kommentaatorit, kuid jäänud sellega kimpu. Võib oletada, et neist moodustavad väikese, kuid lärmaka osa need, kelle «parteiliseks» tööks ongi kommentaariumi sisustamine müra ja läbuga. Lisaks saab seal teatud seltskond rahuldada oma sedasorti vajadusi, mis päevavalgust ei kannata. Hea, kui see kõik jääb verbaalsele tasandile, ja mõnikord leiab sealt vaimukustki.

Kuid summaarselt on kommentaariumide toonis ja sisus midagi hoiatavat, kuna sealt õhkub viha, vihkamist ja destruktiivsust. Kaasaegne ühiskond koos internetikeskkonnas moodustuvate kooslustega on saanud kohaks, kust saab leida mõttekaaslasi, nendega kontakteeruda, saada kinnitust oma äärmuslikele ideedele, radikaliseeruda ja palju muud.

Sõnavabadus peab põhimõtteliselt olema vastavuses «sõnavastutusega» ehk individuaalse vastutamisega selle eest, millise tagajärje võivad esile kutsuda viha ja vihkamist õhutavad väljendused.

Meie ühiskonna kultuurilised raamid ei tohiks sedalaadi individuaalseid spontaanseid tendentse soodustada, tagant õhutada, sest iga kord, kui seda on tegema hakatud, on sellest pikemas perspektiivis kasu lõikamas nähtud Hitlereid, Stalineid ja bin Ladeneid ehk selliseid tegelasi, kes tegelikult indiviidi ja tema vabadust põlgavad.

Läänelikust liberaalsest demokraatiast paremat valitsemisviisi pole siiani leiutatud, kuid liberaalne maailm saab iga kord kaotuse osaliseks, kui üritab kasutada ühtesid äärmuslasi teiste vastu. Iga kord, kui lühiajalise eesmärgi nimel on mindud koostööle radikaalidega, on ise muututud sallimatumaks, vihkavamaks, sattutud nn radikaliseerumise lõksu.

Nii juhtus see II maailmasõjas, kui bolševikud aitasid läänemaailmal (justkui) hakkama saada natsidega, kuid kellest sai seejärel läänele veelgi suurem oht. Selline arengumuster kordus, kui Ameerika Ühendriigid hakkasid toetama kommunistide vastu võitlemisel islamistlikke radikaale ja said uue vastase rahvusvahelise fundamentalistliku terrorismi näol.

Niisuguste arengute põhjuseks on, et vastuolud erinevate radikaalsete totalitaarsusele suunatud liikumiste vahel on taktikalised, kuid radikaalide vastuolud liberaalide, demokraatidega on põhimõttelised. Üks radikaal võib teisega võideldes teda samal ajal tunnustada, hinnata kui väärikat vastast, kuid demokraatlik liberalism tekitab neis mõlemas üksnes põlgust.

Nii et kõik need, kes breivikluse paljastamisel ja hukkamõismisel Žižekilt teravat kriitikat saavad, kui ta neist pisikesi ja suuremaid Breivikke otsib ja leiab, ei ole tegelik probleem. Küll aga näeme radikaalse mõtleja Žižeki enda vaieldamatut vaimusugulust radikaalse tegutseja Breivikiga. Ehk nagu väikesed lapsed elutargalt öelda teavad: «Kes teise kohta ütleb, see ise on.»
Jüri Saar on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kriminoloogia­professor