Sigrid Kõiv: kas tahame pikki koolipäevi?

Kodutööde puudumine teeks koolipäevad pikemaks. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Möödunud nädalal Narvas peetud Postimehe Trehvunksil hüüdis hääl publikust presidendile, et too kuulutaks seadusvastaseks kodutööde andmise koolis. Kodutööde kaotamise mõttega on flirtinud ka haridusminister Mailis Reps. Kooliõpilaste toetust sellele ideele pole vaja küsidagi.

Kodutöö häda pole selle olemasolus, vaid nimes. Kodutöö pole midagi, mis on mõeldud segama lapsepõlve süütuid muretuid mänge, see pole võrreldav vanemate palgatööga – «vanemad ei pea pärast tööpäeva enam kusagil supipakke riiulisse laduma». Kodutööd tuleks nimetada pärisnimega: iseseisev töö. Sest kuni õpetajad ei saa laste päid avada, et sinna tarkust valada, jääbki õppimine tegevuseks, mis on küll peaaegu alati vajalik, kuid harva meeldiv ja huvitav.

Ah et lapsed võivad ju ka vabatahtlikult kodus õppida? Nad teevadki seda, siis nimetatakse seda hobiks: üks joonistab, teine käib loodusmajas, kolmas mängib jalgpalli. Nad kõik õpivad lemmikainet ning see pühendumine ja kirg ei saa iial osaks kõigile ainetele ühtemoodi.

Peaksin survet, mida kodutöö kaotamiseks avaldatakse, huvitavaks eksperimendiks, kui mu pere- ja tutvusringis poleks mitut koolilast. Sellest võiks kujuneda õpetajate hindamissüsteem, sest kui lapsed peavad tunnis materjali selgeks saama, siis on loogiline järeldada, et õpetaja õpetamisoskus on ühel tasemel klassi keskmise hindega.

Lapsel on üldhariduse omandamiseks umbes kümme aastat. Koolis hakkama saamisest sõltuvad inimese edasised valikud – mida kehvem on tulemus koolis, seda vähem on valikuid. Laste, kuid tunnistagem, et isegi täiskasvanute, võimekus erinevaid materjale omandada on erinev.

Kui lapsed peavad tunnis materjali selgeks saama, siis on loogiline järeldada, et õpetaja õpetamisoskus on ühel tasemel klassi keskmise hindega.

Mõni õpib keeli lennult, teine tuubib tundide kaupa. Mõni lahendab mängeldes trigonomeetria ülesandeid, teine ei suuda peast protsentigi arvutada. Kuidas ainult koolitundides õppimisega arvestades tagada, et kõik lapsed iga aine omandada suudaksid? Sel juhul peaks koolipäev pikem olema, et õpetajatel oleks aega eraldi tegeleda nende lastega, kes esimese ja teise seletamise peale ikka targemaks pole saanud. Kas õpetajad oleks lisakoormuseks valmis? Või tehakse puupeadele omaette klassid pikkade päevade ja kodutöödega? «Lollide klass,» ütlevad selle kohta teised lapsed ning kiusamisvastased aktivistid alustavad uute kampaaniatega.

Tõsi, vahel on mul oma tuttavaid lapsi kuulates tunne, et õpetajad püüavad teineteist koduste töödega üle trumbata, umbes nii, et mida rohkem kodutöid, seda tähtsam aine. Sest kuidas muidu on võimalik, et kord pole midagi õppida ja kord annavad kõik õpetajad seljatäie ülesandeid. Ent kas ikka on nii, et geograafia on sama tähtis kui emakeel või keemia on matemaatikast olulisem? Ei ole ju. Ja kui ühes aines on juba töö tulemas, siis teise aine õpetaja ei peaks klassile ütlema, et milles küsimus, teil on ju terve õhtu aega.