Üha pikenevad ravijärjekorrad, rahvastiku seni katmata tervishoiuvajadused ja tervishoiupersonali välismaale pagemine viitavad sellele, et raviteenuste hindu tuleb tõsta üldisest elatustasemest kiiremini, kirjutab professor Raul-Allan Kiivet, arendades edasi Praxise analüüsist selgunud järeldust ravikindlustuse saabuvast defitsiidist.
Eesti arstiabi rahastamine läbi ravikindlustuse pole jätkusuutlik, mida järjekordselt tõendab Praxise sel nädalal avaldatud analüüs, kus esitatakse tosin poliitikavarianti arstiabi rahastamise arendamiseks.
Esitatud poliitikavariantide mitmekesisus võib jätta mulje, et valida on mida iganes. Tegelikult on enamuse poliitikavariantide elluviimise eeldus üks ja sama – täiendavad siirded riigieelarvest ehk maksubaasi suurendamine. Pakutud variandid erinevad peamiselt maksumuudatuste teostamise viiside ja motivatsiooni poolest. Seepärast keskenduks just peamisele – kuidas maksubaasi suurendada ja milleks seda vaja on.
Väga sümpaatseks ja teravmeelseks poliitikavariandiks Praxise analüüsis on sotsiaalmaksu jagamine komponentideks, mille najal oleks mõistlik ravikindlustusmaksuga maksustada ka mõnesid teisi tulusid lisaks töötasule ja selle kaudu vähendada tööjõukulusid. Näitena võiks ravikindlustusmaksu võtta pensionitelt.
Et pensionärid ei ehmuks – sellest ei muutuks nende elujärg hullemaks, sest tänase seisuga kulub Eesti keskmist pensioni saaval pensionäril pea terve kuupension ravimite omaosaluse eest tasumisele, mis ongi ju otsene tervishoiukulu. Kui selle võrra suurendada haigekassa osa ravimikulude katmisel, on võitjaks needsamad pensionärid, kes kasutavad valdava enamuse soodusravimitest ja ka teistest tervishoiuteenustest.
Analüüsiti poliitikavariantide mõju aastani 2060 ja lähtuti eeldusest, et praegune teenuste osutamise tase on piisav ning raviteenuste hinnad ei tõuse palgast kiiremini ja tervishoiukulud hoitakse stabiilsena 4–5 protsendi vahel sisemajanduse kogutoodangust. Samuti eeldatakse, et tööhõive paranemine hoiab haigekassa tulud ja kulud tasakaalus kuni aastani 2030 ja alles siis hakkab ühiskonna vananemine puudujääki tekitama. Selline lähenemine oli metoodiliselt paratamatu, sest ainult stabiilne baasstsenaarium võimaldab võrrelda erinevate poliitikate mõju suunda ja ulatust.
Samas on just baasstsenaariumi püsivus võtmeküsimuseks ja tuleviku ennustamine taandub küsimusele, kas täna ikka on Eestis raviteenuste tase ja arstiabi kättesaadavus piisavad. Tegelikult näitavad üha pikenevad ravijärjekorrad ja rahvastiku seni katmata tervishoiuvajadused – järel- ja hooldusravi puudulik areng, kindlustamata isikud, ülisuur omaosalus retseptiravimite ja hambaravi eest tasumisel – et nii see kahjuks ei ole.
Ja täiesti eraldiseisev tegur, mille tõttu tuleb raviteenuste hindu tõsta üldisest elatustasemest kiiremini, on tervishoiupersonali välismaale pagemine. Siin saab vaielda selle protsessi põhjuste või kiiruse üle, kuid lahendusi on ikkagi ainult kaks. Esiteks palgataseme hoidmine ja kergitamine ning tööjõudu säästvama tööjaotuse ja töökorralduse arendamine (näit haiglavõrgu arengukava elluviimine). Ja teiseks tuleb järsult suurendada tervishoiu personali (eeskätt õdede ja hooldajate) koolitamist ning luua täiendavaid töökohti ja teenuseid, mis kataks Eesti elanike rahuldamata tervishoiuvajadusi.
Ülalöeldu ei ole Praxise uuringu kriitika, vaid edasiarendus, sest ükski analüüs ei suuda vastata kõigile küsimustele ja baasstsenaariumi alternatiivide läbiarvutamine on eraldi väga suur töö, mis aga tuleb kindlasti ette võtta.
Küll aga näitab Praxise uuring, et juhul kui me maksubaasi suurendame, on meil mitmeid tehnilisi võimalusi seda lisaraha kasutada elanikele parima tulemuse saavutamiseks. Ja samavõrra olulised on ka analüüsi järeldused, et ei kogumiskontod ega erakindlustus aita, kui solidaarsusel põhinevat ravikindlustust ei hoita ega toideta.
Põhjalik analüüs enam kui 300 leheküljel, mis kaalub iga poliitikavariandi rakendamisel loodetavat kasu koos kaasnevate kõrvalmõjudega ja võrdleb seda teiste võimalustega, peaks kujunema iga riigikogulase ja ministeeriumiametniku lauaraamatuks. Autorid on nimetanud oma analüüsi tööriistakastiks ja see tõesti sisaldab kõiki kodumajapidamise parandamiseks vajaminevaid vahendeid. Ainult et tööriistade akud on seni tühjad.
Poliitikute asi on nüüd öelda, mis riistad nad kätte võtavad ja millest alustavad, et asuda kokku monteerima tervishoiu rahastamise süsteemi, mis püsiks ja areneks. Kõigepealt tuleb aga remondiplatsile tuua uued elektriliinid, et tagada tervishoiu arengule piisav maksubaas, sest arstiabis voolukatkestusi juba esineb ning tuled vilguvad päris häirivalt.