«Erinevus rikastab» plakatitel ei ole kujutatud üksnes seksuaalvähemuste esindajaid.

FOTO: Mihkel Maripuu

Niipea kui seksuaalvähemustele on tagatud teistega võrdsed õigused ning igasugune arutu vihkamine leiab ühiskonnas kiire hukkamõistu, pole kogu ühiskonda puudutavaid homoteemalisi kampaaniaid enam vaja, leiab projekti «Erinevus rikastab» eestvedaja Kari Käsper Tallinna Tehnikaülikoolist intervjuus Postimehe veebiväljaandele.

Miks otsustasite teha uue seksuaalvähemuste teemalise kampaania? Kas eelmise mõju ühiskonnale jäi siis liiga väikeseks?

Käimasolev kampaania on eelmise kampaania loogiline jätk. Eelmiste plakatite eesmärk oli panna inimesi mõtlema, mis saab, kui tema pereliige, sõber või töökaaslane on gei või lesbi.

Seekord on plakatitel neli erineva seksuaalse orientatsiooniga inimest, kes on aga samuti palju muud: pereliikmed, sõbrad, naabrid, töökaaslased. Kas on ikka mõtet selle ühe osa pärast inimeste vahel vahet teha?

Kampaaniatega ühe päeva, kuu või ka aastaga palju ei muuda, ühiskondlikud arengud võtavad rohkem aega. Samas on vaja teadmisi ja diskussiooni, ilma nendeta ei muutu midagi. Kampaania roll on eelkõige teemat ühiskondlikus arutelus esil hoida, et seeläbi arusaamine suureneks ja olukord vähehaaval muutuks.

Välimeediakampaania on küll kõige suurema tähelepanu saanud, aga tegelikult teeme oma tiimi ja partneritega palju muud, mis aitavad samu eesmärke saavutada: alates konverentside ja koolituste korraldamisest lõpetades filmiprogrammiga tänavusel PÖFFil.

Kuidas suhtute eile meedias ilmunud riigikogu liikmete arvamusavaldustesse, et teie kampaaniast suurt kasu pole?

Kampaania eelarve on väiksem kui ühe riigikogu liikme kolme kuu palk, seega on tegemist ühe tõhusama ühiskondlikku probleemi tõstatava kampaaniaga Eestis.

Tegemist on ühiskonna jaoks olulise teemaga, seda kinnitab ka lai avalik arutelu, mille kampaania on tekitanud. Olukorras, kus Eesti ühiskonnale peaks olema tähtis ja väärtuslik iga inimene, on vastutustundetu väita, et teema on marginaalne.

Homofoobia ja sallimatus lõhuvad perekondi ning tekitavad probleeme töökohtadel ja koolides ning seega ebastabiilsust kogu ühiskonnas. On ka neid heteropaare, kes on väitnud, et ei soovi oma lapsi kasvatada nii sallimatus ühiskonnas.

Kui meenutada eelmist kampaaniat, siis mille põhjal te üldse aru saate, kas kampaania on õnnestunud või mitte? N-ö mitu homofoobi peab selle õnnestumiseks homosõbraks muutuma?

Sotsiaalseid muutusi on raske hinnata, aga üheks indikaatoriks on kindlasti avalik arutelu ning selle kvaliteet. Ma ei mõtle selle all kommentaariumites aset leidvat (see väljendab vaid väga kitsa ühiskonnakihi arvamusi), vaid pigem arvamusartikleid ja muud meediakajastust, mis kestis edasi ka pärast seda, kui eelmine kampaania läbi sai.

Loodame sama juhtumist ka sellel aastal, sest teema vajab ühiskondlikku arutelu.

Eesmärk ei ole muuta paadunud homofoobide hoiakuid, sest igas ühiskonnas on väike, aga häälekas, grupp sallimatuid, kes sageli vihkavad ka neid, kes on erinevast rassist, rahvusest või muud moodi teistsugused.

Kas te ei karda, et süvendate niimoodi kampaaniatega hoopis ise vastasseisu homode suhtes? Ehk kas poleks mitte parem strateegia a la et las justiitsminister Kristen Michal teeb kabinetivaikuses kooseluseaduse valmis, see võetakse kiirelt vastu ja ongi teema päevakorralt maas? Või mida peaks Eesti ühiskond tegema, et selle teema ükskord päevakorralt maha saaks, et ei otsustataks enam teha taolisi kampaaniaid?

Oleme oma kampaaniates teadlikult vältinud vastandumist ja keelde-käske, sest leiame, et mõistlikud ja teadlikud inimesed saavad ise aru, et diskrimineerimine seksuaalse orientatsiooni alusel on vale ja ebaõiglane.

Tegemist ei ole ju erilise kohtlemise nõudmisega, vaid lesbid, geid ja biseksuaalid soovivad samaväärseid õigusi kui heterod. Niipea kui need õigused on tagatud ja igasugune arutu vihkamine leiab ühiskonna poolt kiire hukkamõistu, pole selliseid kogu ühiskonda puudutavaid kampaaniaid enam vaja.

Kooseluseaduse vastuvõtmine on oluline positiivne samm, mida, nagu ühtki teist seadust, ei peaks tegema kabinetivaikuses. Teiste riikide kogemused on näidanud, et isegi kui riigis pole samasooliste kooselu seadustamisele eelarvamuste tõttu algselt suurt avalikku toetust, tekib see paari aasta möödudes.

Kooseluseadus teeb palju head: annab samasoolistele paaridele võimaluse omavahelisi suhteid reguleerida ja saada riigilt oma perekonnale põhiseadusega ette nähtud kaitset. See suurendab ühiskonna heaolu ja stabiilsust.

Kuidas saite need inimesed - dirigent Erki Pehk, inimõigusaktivist Lisette Kampus, luuletaja Liisi Ojamaa ja näitleja Liina Vahter - nõusse kampaanias osalema? Kas te ei karda, et nad võivad sattuda selle tõttu nt õhtul tänaval liikudes rohkem vägivalla ohvriks? Mis motiveeris neid osalema?

Kampaanias osalevad inimesed on näidanud üles tõelist kodanikujulgust. See näitab, et Eestis on inimesi, kes peavad demokraatlikke väärtusi nagu inimõiguste kaitse oluliseks ja on valmis selle eest oma nime ja näoga välja astuma.

Igaühe isiklikku motivatsiooni peaks nende endi käest küsima, aga mitte mingisugust rahalist kompensatsiooni kampaanias osalemise eest nad ei saanud. Ma arvan, et need inimesed tegid seda, sest nad hoolivad Eestist ja Eesti tulevikust ning soovivad Eesti elu paremaks muuta.

Kui kauaks plakatid üles jäävad? Seekord teil vist telereklaame plakatitele ei lisandu?

Plakatid jäävad üles kaheks nädalaks, kohe pärast kampaania lõppemist on algamas PÖFFi eriprogramm, kuhu kõik on kutsutud temaatilisi filme vaatama ja aruteludes osalema. Programmis on näiteks film USAs palju kõmu tekitanud «don't ask, don't tell» poliitikast.