Kommunikatsioonikonsultandi Aune Pasti hinnangul võib tõsine poliitiline raskekaallane tantsusaates keerelda, sest sellest tema imago ei muutu. Tühjale kotile annab kergekaalsus aga mingisugusegi sisu - olgu see kasvõi edevpoliitiku oma.
Aune Past: kollane surm ei toimi seal, kust midagi võtta pole
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raul Rebane analüüsib keerulist dilemmat. Mõnes mõttes meenutab see raamatukogude juhtumit. Et mis on hea ja mis on paha, mis on tegelikult väärtuslik ja mis kollane udu.
Nendes arutlustes jääb kõlama, et see, mida rahvas vaatab või loeb, ei ole päris salongikõlbulik, on madal ja maitseta.
Raul Rebase arvamuslugu on parim analüüs, mida eestikeelsena persoonibrändi kohta lugenud olen. On ju värvikalt öeldud: lõbumeedia toob edevpoliitikutele kollase surma.
Enamik kiidetud administratiivset võimu omavate inimeste igapäevane koostööpartner on kommunikatsioonijuht või suhtekorraldaja. Viimane aga teab, et kui oled meister iga ala peale, siis ei saa inimesed aru, mis alal sa parim oled ja mida sa üldse teed.
Inimene jutustab oma lugu nii oma välimuse, sõnakasutuse kui tegevusega. Eesti avalik sektor on iseseisvuse algusaegadest peale olnud aktiivne professionaalsete suhtekorraldajate kasutaja.
Nii on ka administratiivvõimu omavad inimesed oma käitumises rohkem vastavad avalikkuse ettekujutusele «riigimehelikkusest», olgu tegu siis meeste või naistega. Tegevusvaldkonna imago on nagu arsti kittel või politseiniku munder, see annab inimestele põhjendatud ootuse, mil viisil üksikindiviid selle tegevuse raames käitub.
Imago vastu eksimine toob enamasti kaasa tõsiseltvõetavuse ja toetuse kaotuse.
Ometi ei ole see alati nii. Väga hea ja armastatud poliitik võib käituda ka tegevusvaldkonna kuvandi poolt ettemääratud reeglitest erinevalt. Ma ei julgeks väita, et kõik tantsusaates osalenud tõsised tegijad on pärast tantsusamme kollase surma ohvriks langenud.
Poliitikas on silma-tegevus ja käe-tegevus. Ehk üks, mis paistab välja, ja teine, sisuline, raske töö, millest on raske rääkida, sest detailid enamasti inimesi ei huvita, aga mis mõjutab meie elu.
Tänapäeval, mil enamik inimesi teeb oma tööd ühesuguses poosis, arvuti ees ja prillid ninal, ei paista hea töö sageli välja.
Olen kindel, et poliitik, kes on suutnud tubli tööga poliitikamaastikul end rahva südamesse töötada, kelle kuvand poliitikuna on tugev ja ligitõmbav, võib harrastada nii talisuplust kui tantsu telesaates.
Enamik inimesi ei arutle ratsionaalselt, et see mees või naine on parlamendis võtnud niimitu korda sõna ja tema tegevusest meie jaoks on midagi kasu. Kuvand hästi hakkamasaavast, tõsiseltvõetavast ja meie argipäeva positiivselt mõjutavast poliitikust tekib vastavalt sellele, kuidas poliitik on viitsinud oma tegevusest inimestega kõnelda, kuidas ta on oma lugu loonud.
Kuldne reegel on: tee hästi tööd ja räägi sellest hästi. Kuivik-töörügaja võib olla küll väga suure mõjuga meie argielule, aga kui valija seda ei taju, kui inimestega ei räägita kas rumalusest või ülbusest, siis jääb ka toetus tulemata.
Kollasest surmast hoidumisest olulisem oleks luua ja hoida avatud dialoogi inimestega, kelle argielu poliitiku tegevus mõjutab. Ja muidugi kirjutab Raul Rebane õigust, aga hea inimesena kajastab ta Skylla ja Charybtise vahel ainult üht kari, kuis kaotada poliitiline tõsiseltvõetavus.
Ma pean oluliseks lisada, et see tõsiseltvõetavus peab enne olemas olema. Kollane surm ei toimi seal, kust midagi võtta ei ole.
Tühjale kotile annab imagoloogiline kergekaalsus mingisugusegi sisu, olgu või edevpoliitiku kollase lobiseja oma. Ja väga tõsisele poliitilisele raskekaallasele ei tee üks tantsusaade midagi hullu. Minu hundikoer sööb ka vahel mõne maasika, ega ta seepärast veel taimetoitlane ole. Või vähem koer.
Avalikkuses olemine on üks keeruline kunst ja kui keegi peaks tahtma väga iga inimese soovidele vastata, oleks ta kui kalendritegija kimpus.
Kui ollakse enesele selgeks mõeldud, mis rolli ollakse ühiskonnas täitmas, siis on palju abi ka läbimõeldud tegevuskavast. Niisama pole mõtet sõnumeid laiali loopida, sest kindel on, et kuulajate tähelepanu on kiiresti kaduv ressurss.
Kui sõnum, mida öelda tahetakse, on selge, siis ilmselt on ka tantsusaade mõningal juhul õige kanal seda edastada. Kui tegija ise ei loo oma lugu, siis hakkab kollane udu seda lugu ise looma. Ja siit pole kollane surm enam kaugel.