Juhtkiri: rohkem terveid või rohkem ravimitarbijaid

Foto: SCANPIX

Eile väitlusseltsi ja ravimimüüjate liidu peetud online-väitlus selle üle, kas käsimüügiravimid tuleks lubada ka poodidesse, koondus lähemal vaatlemisel ühe suure probleemi ümber, millele tuleb leida vastus enne, kui kogu diskussiooniga edasi minna saab: kas otsus näha apteeke äriettevõttena oli õige või tuleks liikuda selles suunas, et hakata apteeke uuesti käsitlema esmatasandi tervishoiuteenusena.

Maapiirkondadest väiksemate apteekide kadumine on tinginud selle, et arvestatav osa inimesi on jäänud ilma võimalusest jõuda mõistliku aja jooksul esmavajalike ravimiteni. Kui käsimüügiravimeid hakkavad müüma poed, väheneb läbimüük praegu veel alles jäänud apteekides ja see annaks seni vastu pidanud maa-apteekidele tõsise hoobi. Sel juhul tuleb arvestada võimalusega, et kümmekonna aasta pärast jäävad apteegid – vähemalt praegustel tingimustel tegutsedes – alles vaid suurematesse keskustesse.

Isegi kui oletada, et toidupoed saavad käsimüügiravimite müügiga hakkama, ilma et see suuremaid õnnetusi kaasa tooks (ka lihtne peavalutablett võib koostoimes teiste rohtudega tõsiseid mügistusi põhjustada), seisab riik silmitsi uue probleemiga: retseptiravimeid müüvad rohupoed jäävad abivajajast kümnete kilomeetrite kaugusele.

Seega retseptiravimeid vajavate inimeste olukord mitte ei parane, vaid halveneb. Samas on käsimüügi- ja retseptiravimite hädavajalikkus üsna erinev. Kui peavalutablett jääb võtmata, on see ebameeldiv, kuid seda ei saa võrrelda olukorraga, kui lõppenud südamerohu asemele uue hankimine kauguse tõttu edasi lükata tuleb. Seega: mõeldes ravimite kättesaadavusele, ei tohiks vaadata neid kahte kategooriat eraldi, vaid arvestada tuleb ka sellega, et ühe edendamine ei tuleks kahjuks teisele.

Käsimüügiravimite poodidesse lubamine ei anna probleemile rahuldavat lahendust, vaid pigem näilise leevenduse, lükates tegeliku probleemi lahendamise lihtsalt veidikeseks ajaks edasi.

Kogu arutelu tagant paistavad osaliselt ka ravimifirmade huvid müüa rohkemates kohtades ja müüa rohkem. Arstide-apteekrite ja ravimifirmade huvid on paratamatult vastuolus. Kui esimesed juhinduvad arstieetikast ja peavad eesmärgina silmas rohkem terveid inimesi, on üsna paratamatu, et kasumile orienteeritud ravimiettevõtted soovivad näha suuremat läbimüüki ja enam ravimitarbijaid.

Ja edasi on juba kõik poliitiliste otsuste küsimus. Kui tegime apteegist äriettevõtte, hakkasid kaduma apteegid. Kui teeme inimesest ravimitarbija, kaob ka tervis. Nii lühemas kui ka pikemas perspektiivis.