Juhtkiri: põllumehe ja «põllumehe» suur raha

Teie, härra Kiir, ei kuulu põllumeeste hulka. Teie olete rätsep! Küllap on paljudel meeles, kuidas näitleja Ain Lutsepp need sõnad vallavolikogu esimeest Tõnissoni etendades välja pigistas ja just nimetet punnitatusega ses filmiski oma mõttenõtkust ja erakordset rolli tõlgendamise võimet tõestas.

Veel paremini teavad kõik seda, kuis Venemaal mõisaid valitsenud Joosep Toots oma koduse Ülesoo poole astus, vanadelt talu ülevõtmist ja Tõnissonilt käemeheks hakkamist kauples. Lutsu lugudes sai Tootsist edukas taluperemees.

Tänasest Postimehest saate lugeda põllumajandusega alustava noore ettevõtja toetusest, mida makstakse ühe taotleja kohta kuni 40 000 eurot. See toetus on muidugi mõeldud tänapäeva Joosep Tootsidele, et neil üldse oleks võimalik talunikuna alustada. Traktorid ja muu alustamiseks tarvilik on kallid – põllumajandus on kahtlemata kapitalimahukas (ja riskantne) tegevus.

Kui arvate, et tegu on moodsa aja eripäraga, siis te muidugi eksite. Kui põlluharimine poleks kallis ja üksiti riskantne, poleks talupojad ajaloos nii paljusid ühiskondi läbivalt maaisandatest sõltuvusse langenud.

Osalt tegelike põlluharijate väärikuse ja omandi ja üksiti motivatsiooni kaitsmise soovist lähtub Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika eesmärk säilitada traditsioonilist elulaadi. Toiduga varustamise võiksid meile võib-olla (!) kindlustada ka hiiglaslikud latifundiumid.

Niinimetatud traditsioonilise elulaadi osaks võime mõelda selle, et omand ja tegelik otsustamine on põlluharimisele võimalikult lähedal. Just seetõttu soovitaksegi toetada neid, kes tahavad tegelikuks tootjaks, talumeheks hakata.   

Püüame nüüd mõelda, milline on Lutsu lugude Tõnissoni ja tänaste rahajagajate erinevus. Kui Toots läks Tõnissonilt käemeheks hakkamist kauplema, oli jutt Tõnissoni enda rahast. Oleks vabalt võinud juhtuda nii, et Tootsi oleks tabanud ebaõnnestumised ja käemees oleks pidanud võlad tasuma. Oma rahakotist!

Tänaste rahajagajate jaoks on tegu ühe koosolekuga, kus jagatakse maksumaksja raha, tihtipeale veel Saksa maksumaksja raha, ja viimane asjaolu muudab otsuse otsustajale inimlikult veelgi kaugemaks ja ebaolulisemaks. Selle juures on igati kiiduväärne seegi, et meie otsustajad järgivad südametunnistust ja ei nimeta tagantjärele «põllumehi» põllumeesteks.

Pelgalt südametunnistusega niisugust asja muidugi ei võida, vaid «põllumehe» ja põllumehe erinevus tuleb seaduse täheks vormida. Asja teeb keeruliseks see, et petiseid peletades ei taha me samas Tootsidest ilma jääda.