Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2017/11/30/7363613t1h0a4c.jpg)
/nginx/o/2018/09/05/11389340t1hb52c.jpg)
Olen aastate jooksul korduvalt päästnud Denissi naha. Ja tema minu oma. Seda palliplatsil, sest Deniss seisis aastaid minu selja taga Kaitseliidu/Kalevi jalgpalliklubi väravas. Emotsionaalne, vaidlushimuline, väljakul oma õigust detailideni taga ajav tüüp. Silmapaistvalt avala naeratusega inimene.
Ma olin salamisi uhke, kui ta kaitseväes karjääri tegi. Afganistanis missioonil käis. Denissi edusammud kaitseväes olid olulised, sest ta oli justkui parim tõestus, et rahvuse poolest venelane võib meie ühist Eestit hästi teenida. Ja kui meie klubi aastaid tagasi tegevuse lõpetas, olin kindel, et Denissist ja tema sõjaväekarjäärist ma tulevikus veel kuulen. Kolmapäevahommikune uudis oli siin kindlasti ootamatuim sündmuste areng. Mul ei ole vastuseid. Ma olen segaduses. Kahju on.